Otse põhisisu juurde

Heather Darwent "The things we do to our friends"

Oo, trololoo. See ei olnud hea raamat. Ilmselt lisasin ta kunagi lugemisnimekirja, sest reklaamiti, et tegevuspaik on Edinburgh ja lootsin toredaid linnakirjeldusi. Mõni täitsa oli ka. Oli ka väike cèilidh-tantsuõhtu kirjeldus. 

Raamatu alguses läheb peategelane Clare Edinburghi ülikooli. Ta tahab sõpru leida, kuhugi kuuluda, et jätta seljataha minevik, kus toimunud sündmusi lugejale algul ei avalikustata, aga on aru saada, et midagi head ei olnud. 

Mingis loengus hakkavad Clare'iga suvaliselt rääkima tüdrukud, kellest siis saavadki tema sõbrad. Küsitav muidugi, kas sõbrad ka tegelikult. Seltskonna eesotsas on kaunina kirjeldatav Tabitha-nimeline tüdruk.

Algusest peale laotub loole sünge vari. Pole kahtlust, et midagi valgustkartvat hakkab juhtuma. Seda juhtumist oodates jõudis mul natuke igav hakata. Aga kui juhtumine pihta hakkas ja selgus, miks need tüdrukud Clare'i oma gruppi tahtsid, oli idee minu jaoks nii naeruväärne, et kogu edasist lugu oli raske tõsiselt võtta. Ja see, mis edasi toimus, oli ka niivõrd imelik ja eesmärgitu, et mida seal tõsiselt võttagi.

See peaks olema raamat, kus lugu räägib ebausaldusväärne jutustaja (st Clare), aga ma vist ei küündinud seda siin mõistma. Või siis üleüldiselt on mul raske neid mõista. Okei, jutustaja on ebausaldusväärne, aga kui tema jutustus on ainus versioon, mis minul lugejana on, siis kuidas ma tean, mis koha peal ta parjasti mingit hägu ajab? Või mõte ongi selles, et ma ei tea?

Suur osa tegelasi (põhimõtteliselt kõik peale Clare'i ja Tabitha) tundusid mittevajalikud, kuigi nad olid mõeldud täitsa nagu oluliste tegelastena. Tihti ei teinud nad suurt midagi ja paar tüdrukut kippusid omavahel segi minema, sest väga midagi polnud, mis neid eristanuks. 

On raamatud, mis tunduvad läilad ja kulunud (nagu see Niveni "Breathless", mida eelmisena lugesin), aga LUGU on olemas. Ja siis on raamatud, kus lugu on sõnades arusaadav, aga samas täiesti arusaamatu. Siin polnud isegi seda lugu et kirjutasin raamatu ja ajasin mingi arusaamatut diipi joga, et ennast suure kirjanikuna tunda. Täiesti arusaadava stiiliga kirjutaja, ainult raamatu kirjutamise põhjus jäi arusaamatuks.

Kaanepilt on iseenesest ju lahe, aga ma ei mõistnud selle seost sisuga. Oleks lõpp natuke teistsugune olnud, oleks loogilisem tundunud.


Senise aasta madalaim punktiskoor ja kõrgeim klišeeskoor üheskoos.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...