Otse põhisisu juurde

Heather Darwent "The things we do to our friends"

Oo, trololoo. See ei olnud hea raamat. Ilmselt lisasin ta kunagi lugemisnimekirja, sest reklaamiti, et tegevuspaik on Edinburgh ja lootsin toredaid linnakirjeldusi. Mõni täitsa oli ka. Oli ka väike cèilidh-tantsuõhtu kirjeldus. 

Raamatu alguses läheb peategelane Clare Edinburghi ülikooli. Ta tahab sõpru leida, kuhugi kuuluda, et jätta seljataha minevik, kus toimunud sündmusi lugejale algul ei avalikustata, aga on aru saada, et midagi head ei olnud. 

Mingis loengus hakkavad Clare'iga suvaliselt rääkima tüdrukud, kellest siis saavadki tema sõbrad. Küsitav muidugi, kas sõbrad ka tegelikult. Seltskonna eesotsas on kaunina kirjeldatav Tabitha-nimeline tüdruk.

Algusest peale laotub loole sünge vari. Pole kahtlust, et midagi valgustkartvat hakkab juhtuma. Seda juhtumist oodates jõudis mul natuke igav hakata. Aga kui juhtumine pihta hakkas ja selgus, miks need tüdrukud Clare'i oma gruppi tahtsid, oli idee minu jaoks nii naeruväärne, et kogu edasist lugu oli raske tõsiselt võtta. Ja see, mis edasi toimus, oli ka niivõrd imelik ja eesmärgitu, et mida seal tõsiselt võttagi.

See peaks olema raamat, kus lugu räägib ebausaldusväärne jutustaja (st Clare), aga ma vist ei küündinud seda siin mõistma. Või siis üleüldiselt on mul raske neid mõista. Okei, jutustaja on ebausaldusväärne, aga kui tema jutustus on ainus versioon, mis minul lugejana on, siis kuidas ma tean, mis koha peal ta parjasti mingit hägu ajab? Või mõte ongi selles, et ma ei tea?

Suur osa tegelasi (põhimõtteliselt kõik peale Clare'i ja Tabitha) tundusid mittevajalikud, kuigi nad olid mõeldud täitsa nagu oluliste tegelastena. Tihti ei teinud nad suurt midagi ja paar tüdrukut kippusid omavahel segi minema, sest väga midagi polnud, mis neid eristanuks. 

On raamatud, mis tunduvad läilad ja kulunud (nagu see Niveni "Breathless", mida eelmisena lugesin), aga LUGU on olemas. Ja siis on raamatud, kus lugu on sõnades arusaadav, aga samas täiesti arusaamatu. Siin polnud isegi seda lugu et kirjutasin raamatu ja ajasin mingi arusaamatut diipi joga, et ennast suure kirjanikuna tunda. Täiesti arusaadava stiiliga kirjutaja, ainult raamatu kirjutamise põhjus jäi arusaamatuks.

Kaanepilt on iseenesest ju lahe, aga ma ei mõistnud selle seost sisuga. Oleks lõpp natuke teistsugune olnud, oleks loogilisem tundunud.


Senise aasta madalaim punktiskoor ja kõrgeim klišeeskoor üheskoos.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...