Otse põhisisu juurde

Heather Darwent "The things we do to our friends"

Oo, trololoo. See ei olnud hea raamat. Ilmselt lisasin ta kunagi lugemisnimekirja, sest reklaamiti, et tegevuspaik on Edinburgh ja lootsin toredaid linnakirjeldusi. Mõni täitsa oli ka. Oli ka väike cèilidh-tantsuõhtu kirjeldus. 

Raamatu alguses läheb peategelane Clare Edinburghi ülikooli. Ta tahab sõpru leida, kuhugi kuuluda, et jätta seljataha minevik, kus toimunud sündmusi lugejale algul ei avalikustata, aga on aru saada, et midagi head ei olnud. 

Mingis loengus hakkavad Clare'iga suvaliselt rääkima tüdrukud, kellest siis saavadki tema sõbrad. Küsitav muidugi, kas sõbrad ka tegelikult. Seltskonna eesotsas on kaunina kirjeldatav Tabitha-nimeline tüdruk.

Algusest peale laotub loole sünge vari. Pole kahtlust, et midagi valgustkartvat hakkab juhtuma. Seda juhtumist oodates jõudis mul natuke igav hakata. Aga kui juhtumine pihta hakkas ja selgus, miks need tüdrukud Clare'i oma gruppi tahtsid, oli idee minu jaoks nii naeruväärne, et kogu edasist lugu oli raske tõsiselt võtta. Ja see, mis edasi toimus, oli ka niivõrd imelik ja eesmärgitu, et mida seal tõsiselt võttagi.

See peaks olema raamat, kus lugu räägib ebausaldusväärne jutustaja (st Clare), aga ma vist ei küündinud seda siin mõistma. Või siis üleüldiselt on mul raske neid mõista. Okei, jutustaja on ebausaldusväärne, aga kui tema jutustus on ainus versioon, mis minul lugejana on, siis kuidas ma tean, mis koha peal ta parjasti mingit hägu ajab? Või mõte ongi selles, et ma ei tea?

Suur osa tegelasi (põhimõtteliselt kõik peale Clare'i ja Tabitha) tundusid mittevajalikud, kuigi nad olid mõeldud täitsa nagu oluliste tegelastena. Tihti ei teinud nad suurt midagi ja paar tüdrukut kippusid omavahel segi minema, sest väga midagi polnud, mis neid eristanuks. 

On raamatud, mis tunduvad läilad ja kulunud (nagu see Niveni "Breathless", mida eelmisena lugesin), aga LUGU on olemas. Ja siis on raamatud, kus lugu on sõnades arusaadav, aga samas täiesti arusaamatu. Siin polnud isegi seda lugu et kirjutasin raamatu ja ajasin mingi arusaamatut diipi joga, et ennast suure kirjanikuna tunda. Täiesti arusaadava stiiliga kirjutaja, ainult raamatu kirjutamise põhjus jäi arusaamatuks.

Kaanepilt on iseenesest ju lahe, aga ma ei mõistnud selle seost sisuga. Oleks lõpp natuke teistsugune olnud, oleks loogilisem tundunud.


Senise aasta madalaim punktiskoor ja kõrgeim klišeeskoor üheskoos.

Kommentaarid

Popid

Vivaldi ei saanudki sisse

Läksin aastaaegade kallale. Lugesin mussikogus lood kokku ja sain teada, et soojemad aastaajad on populaarsemad kui külmemad: kevad/spring/весна esineb 16 ja suvi/summer 18 laulu pealkirjas. Huvitav, et summer on 16 loo nimes ja suvi ainult 2-s. Sügis on suhteliselt ebapopulaarne: kokku ainult 5 laulu, millest 3 kasutavad pealkirjas sõna autumn ja 2 sõna sügis. Fall ei esine kordagi sügise tähenduses. Talvelaule on eesti keeles 3 ja inglise keeles 8. Kõige vahvamad aastaajalaulud tabeldatuna siin: 15. Tori Amos - Winter 14. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 3 (see on see, kus ennast kraavis pesin) 13. Pia Fraus - Summer before spring 12. Uno Loop - Talvelaul ( Hei-hei üle hangede -laul) 11. Eesti Keeled - Sinus endas talv 10. The Corrs - Summer sunshine (vanade aegade nimel, tõmbab käima küll) 9. ABBA - Our last summer 8. Edvard Grieg - Springdans II 7. Uno Loop - Kevad Kadriorus 6. Cliff Richard - Summer Holiday 5. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 2 ( Siin keegi varem pole käinud, siin laulud ve...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...