Otse põhisisu juurde

Holly Williams "Millal on armastuse aeg?"

Jälle sattus jälle selline raamat, kus on samad tegelased eri lugudes. Niisiis Violet ja Albert, kelle kohta jutustatakse raamatus kolm eri lugu. Igas loos on nad üksteisega täpselt sama vanad, sünnivad 21. jaanuaril. Igas loos kohtuvad nad 20-aastastena kusagil Suurbritannias ja neist saab paar. 

Iga lugu toimub eri ajal - esimene algab 1947. aastal, järgmine 1967 ja kolmas 1987. Aeg peaks tehniliselt siin raamatus tähtis olema (kui pealkirjastki lähtuda). Tagakaanel räägitakse ka küsimusest, kas võib armastada õiget inimest valel ajal. Minu jaoks polnud asi ajas. Või kui tahta mõelda, et asi oli ajas, siis muidugi saaks ka nii mõelda. Aga ma esimese hooga ei mõtleks. 

Igas loos tekivad töölisperest pärit Violeti ja aadlisoost Alberti vahel mingid probleemid. Saab siis lugeda, kuidas nad neid lahendavad või ei lahenda. 

Feminisminoot on raamatus kindlasti olemas, naise rolli vaadatakse siit- ja sealtpoolt. Eriti huvitav on ses osas 1967. aastal algava tegevusega lugu, kus põhitegelased on hipid. Arvan, et see on üldse huvitav raamat neile, keda huvitavad 20. sajandi 2. poole ühiskondlikud ja poliitilised arengud Ühendkuningriigis. Raamat lõpeb näiteks Tony Blairi ja leiboristide suure võiduga 1997. aasta valimistel.

Tegelaste mõttes mulle võib-olla isegi meeldis kõige rohkem jälgida kõrvaltegelasi eri lugudes. Nagu peategelased, olid ka mitmed kõrvaltegelased eri lugudes samad. Näiteks peategelaste pereliikmed olid alati samad, aga nende elukäik ja käitumine võis olla mõnevõrra erinev. 

Goodreads ütleb, et see on chick lit. Ei ole. See termin (nagu ka naistekas eesti keeles) võiks nüüd juba ära kaduda. Vanamoodne on ja põhineb naiste halvustamisel. Kuulasin hiljuti huvitavat saadet sel teemal vaat siit. 

Igavese saaga rubriigis: nimed ja nende ülakoma abil käänamine. Ja veel nägin asju, mis ei meeldinud. Aga ainult natuke. 

Varraku ajaviiteromaan on endiselt hea sari - seinast seina asju võib sealt leida. Ei naistekad ega meestekad, lihtsalt raamatud.  


Jälle selle aasta kõrgemaid skoore.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »