Otse põhisisu juurde

Martina Haag "Det är något som inte stämmer" / "Midagi on valesti"

Raamat algab nagu muinasjutt: printsess satub metsikusse loodusesse ja talle öeldakse, et on mingi koht, kuhu ta kindlasti minna ei tohi. Ja muidugi ta ei tea miks. 

Jooksen üle nõmme on hea avalause - selle põhjal võiks järgnev olla lastejutt, looduslugu, õudusjutt...

Lugu on sellest, kuidas muidu Stockholmis elav Petra läheb ühes septembrikuus kolmeks nädalaks hütivahiks Norrbottenisse. Norrbotten on Rootsi põhjapoolseim maakond ja täpsem koht on mingi matkaraja lõpp-punkt, paari päeva kaugusel tsivilisatsioonist. Hütivaht on vähe naljakas sõna, aga maiteagi, mis parem oleks. Ühesõnaga elab mingis majakeses, kuhu matkajad saavad soovi korral ööbima tulla. 

Tulebki igasuguseid ööbijaid rõõmsameelsetest vanainimestest asjatult nõudlike tüüpideni (kes otseloomulikult on norralased mitte rootslased). Aga ööbijad pole kuigi olulised, põhiteema on hoopis see, miks Petra hütivahiks läks. 

Ta on nimelt kusagil aasta tagasi abielu lahutanud ja püüab elumuutusega toime tulla. Päris suure osa raamatust moodustavad meenutused ja kirjeldused varasematest eksabikaasa ja lahutusega seotud sündmustest.  Ahaa, vaatan, et autor on ise lahutanud kusagil aasta enne selle raamatu ilmumist. Tundub loogiline. Tunnete kirjeldused on hästi täpsed, sisseelatavad. Hirm, paanika, kurbus. Kindlalt kõige parem osa raamatust.

Stiili mõttes oli lihtne lugeda, peatükid olid ka lühikesed. 

Aga üldiselt oli niuke tüüpiline lugu sellest, kuidas mingist eluraskusest saadakse üle looduse rüpes. Selliseid on olnud ja tuleb veel. See, kuidas inimene saab hakkama looduses, võitleb seal oma hirmudega ja võidab need, viib selleni, et ta saab ka nö tavaelus hakkama oma tunnetega mingites teda hirmutavates olukordades. Teraapia vaatenurgast võib mingil hetkel lugemiseks hästi sobida. Metsik loodus kui sinu enda mõtte- ja tundemaailm. Ja sinu ülesanne pole loodusest jagu saada, vaid temaga koos elada, nagu ka tunnetest ei pea jagu saama, vaid nendega elama. Diip küll jah.

Loomulikult peab sellises raamatus alati leiduma üks märgiline stseen, kus peategelane laseb minevikul minna. Siin oli stseen, kus Petra ronis järve, mille kohta õuduslugusid räägiti (uppunud naine kummitab), ja heitis seal seljast eksmehe ruudulise jaki (vt kaanepilti), mida ta muidu pidevalt kandis. 

Raamat on ka eesti keelde tõlgitud, pealkirjaks "Midagi on valesti". Autori isa on eestlane muide, sõjapõgenik. Martina Haag ise muidugi on täitsa rootslane. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...