Raamat algab nagu muinasjutt: printsess satub metsikusse loodusesse ja talle öeldakse, et on mingi koht, kuhu ta kindlasti minna ei tohi. Ja muidugi ta ei tea miks.
 |
| Jooksen üle nõmme on hea avalause - selle põhjal võiks järgnev olla lastejutt, looduslugu, õudusjutt... |
Lugu on sellest, kuidas muidu Stockholmis elav Petra läheb ühes septembrikuus kolmeks nädalaks hütivahiks Norrbottenisse. Norrbotten on Rootsi põhjapoolseim maakond ja täpsem koht on mingi matkaraja lõpp-punkt, paari päeva kaugusel tsivilisatsioonist. Hütivaht on vähe naljakas sõna, aga maiteagi, mis parem oleks. Ühesõnaga elab mingis majakeses, kuhu matkajad saavad soovi korral ööbima tulla.
Tulebki igasuguseid ööbijaid rõõmsameelsetest vanainimestest asjatult nõudlike tüüpideni (kes otseloomulikult on norralased mitte rootslased). Aga ööbijad pole kuigi olulised, põhiteema on hoopis see, miks Petra hütivahiks läks.
Ta on nimelt kusagil aasta tagasi abielu lahutanud ja püüab elumuutusega toime tulla. Päris suure osa raamatust moodustavad meenutused ja kirjeldused varasematest eksabikaasa ja lahutusega seotud sündmustest. Ahaa, vaatan, et autor on ise lahutanud kusagil aasta enne selle raamatu ilmumist. Tundub loogiline. Tunnete kirjeldused on hästi täpsed, sisseelatavad. Hirm, paanika, kurbus. Kindlalt kõige parem osa raamatust.
Stiili mõttes oli lihtne lugeda, peatükid olid ka lühikesed.
Aga üldiselt oli niuke tüüpiline lugu sellest, kuidas mingist eluraskusest saadakse üle looduse rüpes. Selliseid on olnud ja tuleb veel. See, kuidas inimene saab hakkama looduses, võitleb seal oma hirmudega ja võidab need, viib selleni, et ta saab ka nö tavaelus hakkama oma tunnetega mingites teda hirmutavates olukordades. Teraapia vaatenurgast võib mingil hetkel lugemiseks hästi sobida. Metsik loodus kui sinu enda mõtte- ja tundemaailm. Ja sinu ülesanne pole loodusest jagu saada, vaid temaga koos elada, nagu ka tunnetest ei pea jagu saama, vaid nendega elama. Diip küll jah.
Loomulikult peab sellises raamatus alati leiduma üks märgiline stseen, kus peategelane laseb minevikul minna. Siin oli stseen, kus Petra ronis järve, mille kohta õuduslugusid räägiti (uppunud naine kummitab), ja heitis seal seljast eksmehe ruudulise jaki (vt kaanepilti), mida ta muidu pidevalt kandis.
Raamat on ka eesti keelde tõlgitud, pealkirjaks "Midagi on valesti". Autori isa on eestlane muide, sõjapõgenik. Martina Haag ise muidugi on täitsa rootslane.
Kommentaarid
Postita kommentaar