Otse põhisisu juurde

Kai Aareleid "Linnade põletamine"


Panen ametliku kirjelduse sedakorda:

Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.
  • Sisu 
    Maitea, mulle tundub, et 1950.-1960. aastad pole väga ihaldusväärne tegevusaeg tänapäeva eesti kirjanike jaoks. Aga just seetõttu on see raamat ehk veelgi lahedam. Ühest küljest mingid ajastuteemad, teisalt niuksed teemad, mis igal ajal ette tulla võivad.
    Juba päris palju oli läbi, kui ei saanud veel aru, mis värk selle pealkirjaga on. Lõpuks sain aru, et selline mõnusalt mitmetimõistetav (kui on sellist soovi).
  • Stiil 
    Lühikesed peatükid kiidan alati heaks. Kirjutatud lihtsalt ja heietamata.
  • Emotsioonid
    Jah, see haaras küll.
  • Tegelased
    Tiina vanemate kujud olid kõige paremad. Nad justkui olid tihti tagaplaanil, aga joonistusid väga hästi välja.
  • Atmosfäär
    Oli hästi tunda ja see oli ka oluline. Tegevus toimus Tartus. Mainiti kohti, mis on tänapäevalgi olemas, või tänavaid, mis tollal teist nime kandsid. Ühtlasi mainiti selle perioodi suuri ehitustöid (Kaarsilla ehitamine nt). Samas olid olulised ka nö eelmise aja paigad Grandi restoran Vallikraavi tänaval ja Fraternitas Estica maja Vanemuise tänaval (mille kohta sõjaeelset aega mäletavad inimesed ikka Aia tänav ütlesid). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra mõtlesin mingeid Tartu kohti ja maamärke, mida ta mainis ja käisin mingit tänavanime guugeldamas, et mis ta tänapäeval on. 
  • Lõpp
    See lugu kuidagi lahenes loo enda jooksul nii ära, et ääm... mis seal päris lõpus nüüd oligi? Igal juhul ripakile ei jäänud.
  • Kestev mõju
    Mõeldes, kui palju olen sellest raamatust kuulnud igasuguste kirjandusvaldkonna arvajate suust, tundub, et see on 21. sajandi eesti kirjanduses oluline romaan. Tähendab, mitte sellepärast ainult, et arvajad arvavad, vaid saan aru ka miks, olen nõus.
  • Sisuväline
    Kuulasin audioraamatut, mis oli mulle sobivalt loetud. Sirvisin ka paberraamatut. Pakun, et see võis kunagi figureerida kauneimate raamatute nimekirjades. Lahedad paksud pappkaaned ja vahepealkirjade taustaks mustvalged Tartu vaated. 
    Sisuvälises rubriigis ei saa mainimata jätta, et Aareleid on hiigla lahe avar ja salapärane nimi. Kai Aareleid on muide ka tõlkija ja toimetaja. Näiteks Carlos Ruiz Zafoni raamatud on tema eesti keelde tõlkinud.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...