Otse põhisisu juurde

Mieko Kawakami "All the lovers in the night"

 


Peategelane on umbes 30-aastane Tokyos elav naine, ametilt korrektor. Kontrollib raamatute õigekirja, faktide õigsust ja sisu loogilisust (et kui ühes stseenis on uks maja eesküljel, siis ta järgmises stseenis ei oleks tagaküljel). Ta ei ole suur suhtleja, on väikest viisi joodik, lihtsalt on. Peale töö eriti midagi ei ole. Siis ta kohtub juhuslikult ühe mehega.

Kui on ootus traditsioonilist armastuslugu lugeda, siis see pole see raamat.
  • Sisu 
    Kui mingi läänemaailma autor kirjutaks sellise sisuga raamatu, siis mina kirjutaks siin, kuidas selliseid raamatuid on juba nii palju ja leierdatud värk ja blabla. Sest sisuliselt see on väga ekspluateeritud teema tänapäeva ilukirjanduses. Täiskasvanu, kes eksisteerib, aga tal on midagi puudu, et õnnelik olla. Siin päästab stiil sisu. 
  • Stiil 
    Jaapani kirjanduses (maitea, võib-olla idapoolsemas kirjanduses üldse?) on mingi teistsugune esteetika. Mulle tundub, et ilu on tähtsam. Ehk, nagu olen varemgi öelnud, minu arvates ei pea raamatu kirjutamiseks olema mingit täiesti originaalset ideed, vaid viis idee sel moel edasi anda, et see klišee ega leierdisena ei mõjuks. 
  • Emotsioonid
    Lugesin pigem kõrvaltvaatajana, ei elanud hirmsasti kaasa. Aga. Meeldis, kuidas raamatus temperatuuri reguleeriti. Suurem osa ajast olid tunded üsna vaka all ja tegelikult oli ainult üks koht, kus võiks öelda, et keemistemperatuur peale lasti. 
  • Tegelased
    Polnud palju tegelasi. Neli. Aga tegelased olid väga selgelt joonistatud, ütleks. Vähemalt kolme puhul sain aru, mis tüüpi ta esindab, miks selline tegelane selles raamatus on. 
Don't worry. When I say you're fun, I'm talking about how I feel. I'm just saying that I enjoy your company. There's nothing to get upset about, even if it doesn't make sense to you.
  • Atmosfäär
    See oli Tokyos. Tokyo on üksildase suurlinna võrdkuju. Ilmselt sellepärast, et jaapanlaste üksildusprobleemist on palju räägitud. Ja Tokyo välisilme mõjub külmemalt kui mõne Euroopa suurlinna oma. Aga seda raamatut lugedes konkreetselt oli mul kogu aeg tunne, et tegevuskohas on pime. Peategelase toas on pime ja õues on pime. Isegi siis, kui oli teada, et tegelane läks päeva ajal kuhugi. 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke mõtlesin, et jaapani kirjanduse stiil on mingil täiesti ilmselgel moel teistsugune kui euroopa oma. Natuke mõtlesin, et huvitav mis selle peategelase probleem on (enne kui see sisus selguma hakkas). 
But I asked myself: Haven't you always done your best with whatever you were up against? Haven't you given it your all, whatever came your way? Unfortunately, no. That's not how things had been for me. I had faked it the whole way. In all those years of doing whatever I was told to do, I had convinced myself that I was doing something consequential, in order to make excuses for myself, as I was doing right now, and perpetually dismissed the fact that I'd done nothing with my life, glossing over it all. I was so scared of being hurt that I'd done nothing. I was so scared of failing, of being hurt, that I chose nothing. I did nothing.
  • Lõpp
    Seda tüüpi raamatutes on see, kui peategelane end lõpus ära ei tapa, juba päris hea lõpp. Siin oli muidu ka kena lõpp. 
  • Kestev mõju
    Mitte minu jaoks. Juba varsti ma enam ei mäleta, mis siin toimus. 
  • Sisuväline
    Mul oli ingliskeelne paberraamat, mitte liiga vastukiirgavalt kriitvalge paberiga. 


Lõppnoodiks Chopini pala, mida peategelane palju kuulas. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...