Otse põhisisu juurde

Mieko Kawakami "All the lovers in the night"

 


Peategelane on umbes 30-aastane Tokyos elav naine, ametilt korrektor. Kontrollib raamatute õigekirja, faktide õigsust ja sisu loogilisust (et kui ühes stseenis on uks maja eesküljel, siis ta järgmises stseenis ei oleks tagaküljel). Ta ei ole suur suhtleja, on väikest viisi joodik, lihtsalt on. Peale töö eriti midagi ei ole. Siis ta kohtub juhuslikult ühe mehega.

Kui on ootus traditsioonilist armastuslugu lugeda, siis see pole see raamat.
  • Sisu 
    Kui mingi läänemaailma autor kirjutaks sellise sisuga raamatu, siis mina kirjutaks siin, kuidas selliseid raamatuid on juba nii palju ja leierdatud värk ja blabla. Sest sisuliselt see on väga ekspluateeritud teema tänapäeva ilukirjanduses. Täiskasvanu, kes eksisteerib, aga tal on midagi puudu, et õnnelik olla. Siin päästab stiil sisu. 
  • Stiil 
    Jaapani kirjanduses (maitea, võib-olla idapoolsemas kirjanduses üldse?) on mingi teistsugune esteetika. Mulle tundub, et ilu on tähtsam. Ehk, nagu olen varemgi öelnud, minu arvates ei pea raamatu kirjutamiseks olema mingit täiesti originaalset ideed, vaid viis idee sel moel edasi anda, et see klišee ega leierdisena ei mõjuks. 
  • Emotsioonid
    Lugesin pigem kõrvaltvaatajana, ei elanud hirmsasti kaasa. Aga. Meeldis, kuidas raamatus temperatuuri reguleeriti. Suurem osa ajast olid tunded üsna vaka all ja tegelikult oli ainult üks koht, kus võiks öelda, et keemistemperatuur peale lasti. 
  • Tegelased
    Polnud palju tegelasi. Neli. Aga tegelased olid väga selgelt joonistatud, ütleks. Vähemalt kolme puhul sain aru, mis tüüpi ta esindab, miks selline tegelane selles raamatus on. 
Don't worry. When I say you're fun, I'm talking about how I feel. I'm just saying that I enjoy your company. There's nothing to get upset about, even if it doesn't make sense to you.
  • Atmosfäär
    See oli Tokyos. Tokyo on üksildase suurlinna võrdkuju. Ilmselt sellepärast, et jaapanlaste üksildusprobleemist on palju räägitud. Ja Tokyo välisilme mõjub külmemalt kui mõne Euroopa suurlinna oma. Aga seda raamatut lugedes konkreetselt oli mul kogu aeg tunne, et tegevuskohas on pime. Peategelase toas on pime ja õues on pime. Isegi siis, kui oli teada, et tegelane läks päeva ajal kuhugi. 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke mõtlesin, et jaapani kirjanduse stiil on mingil täiesti ilmselgel moel teistsugune kui euroopa oma. Natuke mõtlesin, et huvitav mis selle peategelase probleem on (enne kui see sisus selguma hakkas). 
But I asked myself: Haven't you always done your best with whatever you were up against? Haven't you given it your all, whatever came your way? Unfortunately, no. That's not how things had been for me. I had faked it the whole way. In all those years of doing whatever I was told to do, I had convinced myself that I was doing something consequential, in order to make excuses for myself, as I was doing right now, and perpetually dismissed the fact that I'd done nothing with my life, glossing over it all. I was so scared of being hurt that I'd done nothing. I was so scared of failing, of being hurt, that I chose nothing. I did nothing.
  • Lõpp
    Seda tüüpi raamatutes on see, kui peategelane end lõpus ära ei tapa, juba päris hea lõpp. Siin oli muidu ka kena lõpp. 
  • Kestev mõju
    Mitte minu jaoks. Juba varsti ma enam ei mäleta, mis siin toimus. 
  • Sisuväline
    Mul oli ingliskeelne paberraamat, mitte liiga vastukiirgavalt kriitvalge paberiga. 


Lõppnoodiks Chopini pala, mida peategelane palju kuulas. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...