Otse põhisisu juurde

Mieko Kawakami "All the lovers in the night"

 


Peategelane on umbes 30-aastane Tokyos elav naine, ametilt korrektor. Kontrollib raamatute õigekirja, faktide õigsust ja sisu loogilisust (et kui ühes stseenis on uks maja eesküljel, siis ta järgmises stseenis ei oleks tagaküljel). Ta ei ole suur suhtleja, on väikest viisi joodik, lihtsalt on. Peale töö eriti midagi ei ole. Siis ta kohtub juhuslikult ühe mehega.

Kui on ootus traditsioonilist armastuslugu lugeda, siis see pole see raamat.
  • Sisu 
    Kui mingi läänemaailma autor kirjutaks sellise sisuga raamatu, siis mina kirjutaks siin, kuidas selliseid raamatuid on juba nii palju ja leierdatud värk ja blabla. Sest sisuliselt see on väga ekspluateeritud teema tänapäeva ilukirjanduses. Täiskasvanu, kes eksisteerib, aga tal on midagi puudu, et õnnelik olla. Siin päästab stiil sisu. 
  • Stiil 
    Jaapani kirjanduses (maitea, võib-olla idapoolsemas kirjanduses üldse?) on mingi teistsugune esteetika. Mulle tundub, et ilu on tähtsam. Ehk, nagu olen varemgi öelnud, minu arvates ei pea raamatu kirjutamiseks olema mingit täiesti originaalset ideed, vaid viis idee sel moel edasi anda, et see klišee ega leierdisena ei mõjuks. 
  • Emotsioonid
    Lugesin pigem kõrvaltvaatajana, ei elanud hirmsasti kaasa. Aga. Meeldis, kuidas raamatus temperatuuri reguleeriti. Suurem osa ajast olid tunded üsna vaka all ja tegelikult oli ainult üks koht, kus võiks öelda, et keemistemperatuur peale lasti. 
  • Tegelased
    Polnud palju tegelasi. Neli. Aga tegelased olid väga selgelt joonistatud, ütleks. Vähemalt kolme puhul sain aru, mis tüüpi ta esindab, miks selline tegelane selles raamatus on. 
Don't worry. When I say you're fun, I'm talking about how I feel. I'm just saying that I enjoy your company. There's nothing to get upset about, even if it doesn't make sense to you.
  • Atmosfäär
    See oli Tokyos. Tokyo on üksildase suurlinna võrdkuju. Ilmselt sellepärast, et jaapanlaste üksildusprobleemist on palju räägitud. Ja Tokyo välisilme mõjub külmemalt kui mõne Euroopa suurlinna oma. Aga seda raamatut lugedes konkreetselt oli mul kogu aeg tunne, et tegevuskohas on pime. Peategelase toas on pime ja õues on pime. Isegi siis, kui oli teada, et tegelane läks päeva ajal kuhugi. 
  • Mõtete ärgitamine
    Natuke mõtlesin, et jaapani kirjanduse stiil on mingil täiesti ilmselgel moel teistsugune kui euroopa oma. Natuke mõtlesin, et huvitav mis selle peategelase probleem on (enne kui see sisus selguma hakkas). 
But I asked myself: Haven't you always done your best with whatever you were up against? Haven't you given it your all, whatever came your way? Unfortunately, no. That's not how things had been for me. I had faked it the whole way. In all those years of doing whatever I was told to do, I had convinced myself that I was doing something consequential, in order to make excuses for myself, as I was doing right now, and perpetually dismissed the fact that I'd done nothing with my life, glossing over it all. I was so scared of being hurt that I'd done nothing. I was so scared of failing, of being hurt, that I chose nothing. I did nothing.
  • Lõpp
    Seda tüüpi raamatutes on see, kui peategelane end lõpus ära ei tapa, juba päris hea lõpp. Siin oli muidu ka kena lõpp. 
  • Kestev mõju
    Mitte minu jaoks. Juba varsti ma enam ei mäleta, mis siin toimus. 
  • Sisuväline
    Mul oli ingliskeelne paberraamat, mitte liiga vastukiirgavalt kriitvalge paberiga. 


Lõppnoodiks Chopini pala, mida peategelane palju kuulas. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...