Otse põhisisu juurde

Erlend Loe "Doppler"

21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas.

Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super" kuulub mu lemmikute hulka.

  • Sisu
    Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema.
    Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikkagi hakkad seda seal elades enda omaks pidama) äkki liiga rahvarohkeks muutub?
Inimestega on see häda, et niipea kui nad mõne ruumi hõivavad, näed sa inimesi ja mitte ruumi. Suured tühjad väljad lakkavad olemast suured tühjad väljad, kui seal on üks või mitu inimest. Inimene määrab, kuhu pilk langeb. Ja inimese pilk on peaaegu alati suunatud teistele inimestele. Sel moel tekib illusioon, et inimene on maakeral tähtsam kui mitteinimene.
  • Stiil 
    Raamatu tutvustus ütleb, et Loed iseloomustab üleannetu naivism. Üsna tabav selle raamatu puhul. Kõik on nagu lihtne ja lugeda on lihtne. Muidugi üritatakse lugejat mingis suunas mõtlema nügida, aga kõik käib lihtsuse ja üle vindi keeramise sildi all.
  • Emotsioonid
    Muhelesin, turtsatasin ja suisa naersin mitme koha peal. Selle eest saab vabalt tärni kirja.
  • Tegelased
    Seda, mida Doppler mõtles, sai pidevalt raamatu jooksul teada. Põhimõtteliselt sai vist selgeks ka, milles probleem oli. Aga ma pole kindel, kas sellele üldse on lahendust. (Või noh, põhimõtteliselt muidugi inimese elule üks lahendus on.)
    Meeldis kõrvaltegelane, kelle juures Doppler vahepeal vargil käis. Samas üks varas, kes ise Doppleri majja sisse murdis, ajas ka huvitavat juttu. Või Doppleri teismeline tütar, kes asju "Sõrmuste isanda" kaudu tõlgendas.
  • Atmosfäär
    Äää... noh, ma kujutasin ette, kuidas ta metsas on ja. Päris hästi tegelikult kujutasin ette. Veega on sel autoril mingi teema. Mäletan, "Naiiv. Super" sisaldas niukest lauset, et vesi on umbes kõige lahedam asi ja kui saaks ainult ühe asja valida, siis valiks vee. "Doppleris" arvas peategelane, et lumi on väga lahe ja ta eelistab lund inimestele.
  • Mõtete ärgitamine
    Arusaadav, millist laadi analüüsi lugeja seda lugedes teha võinuks, aga ma ülidiibilt ei süüvinud. See-eest guugeldasin mitmes kohas mainitud Høyre parteid. Selgus, et konservatiivne partei Norras. Ja ongi kauaaegse peaministri Erna Solbergi partei. Ma alati mõtlesin, et Erna Solberg on liberaal. (Teisalt ei tea, mida konservatiivne partei Norra mõistes tähendab, ehk on liberaalsem kui mõne koha liberaalid.)
    Ja muidugi märgitagu ära, et raamatus mainiti Eestit. Doppleri tütre klass pidi minema reisile Balti riikidesse. Et on hariv näide postsovjetlikest riikidest.
  • Lõpp
    Päris lõpp mulle hirmsasti ei istunud, pean ütlema. Saan aru ühest küljest, miks see vajalik oli, aga maitea. Peab natuke raamidest väljas olema, et nõustuda.
  • Kestev mõju
    Ilmselt mul jääb meelde, et see oli naljakas.
  • Sisuväline
    Väikeses formaadis raamat, paksul paberil, üsna suure reavahega tekst. Ja tõlgitud nii, et vaimukus kaduma ei läinud. Huvitav märkida, et raamat ilmus eesti keeles 19 aastat peale norra keeles ilmumist. 


Doppleril oli multikate (ja muidu lastesaadete) vaatamise kõrgeas poeg, mistõttu ta muudkui kirus seda, kuidas laulud saadetest kummitama jäävad. "Väike vedur Toomas" ja "Teletupsud" olid teemaks. Ja siis ühel hetkel ka "Banaanid pidžaamas"! Minu mälestus pidžaamabanaanidega on mingi Soome kanali pealt nähtud saade, kus olid inimesesuurused banaanid sinise ja valgega pidžaamades. Ja kui imelik see kõik oli ja kuidas banaanide kohta öeldi BAnaanit (mitte baNAANit), sest see oli soome keeles. Siin nad ongi! Lisapunktid sellele, kes on näinud/mäletab seda.



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...