Otse põhisisu juurde

Erlend Loe "Doppler"

21. sajandi alguse Norras elab mees nimega Doppler. Elab naise ja kahe lapsega. Ühel päeval metsas rattaga sõites ta kukub ja saab sambla ja okste otsas lamades ilmutuse. Sellise, et ta senise elu jätkamist enam võimalikuks ei pea ja kolib ära metsa. Tema kaaslaseks seal saab üks põdravasikas.

Ei saa salata, olin kaunis vaimustatud, kui raamatukogus jumala suvaliselt seda raamatut märkasin. Sest Erlend Loe 1996. aasta raamat "Naiiv. Super" kuulub mu lemmikute hulka.

  • Sisu
    Jällegi ju selline sisu, mida võib paljudes raamatutes kohata. Heaoluühiskonnas elab keegi inimene, kellel nagu poleks põhjust rahulolematuseks, aga ometi midagi kriibib ja seetõttu hakkab ta pealtnäha kummalisi asju tegema. Popp teema.
    Meeldis loo arenemine. Polnud nii, et tüüp istus kogu aja metsas oma telgis ja mõtles. Ta käis kohtades ja asju juhtus. Alates sellest, et lambist telgiga metsas hängida polegi niisama lihtne. Tõenäoliselt see mets ei kuulu ju sulle. Ja mida teha siis, kui sinu mets (sest ikkagi hakkad seda seal elades enda omaks pidama) äkki liiga rahvarohkeks muutub?
Inimestega on see häda, et niipea kui nad mõne ruumi hõivavad, näed sa inimesi ja mitte ruumi. Suured tühjad väljad lakkavad olemast suured tühjad väljad, kui seal on üks või mitu inimest. Inimene määrab, kuhu pilk langeb. Ja inimese pilk on peaaegu alati suunatud teistele inimestele. Sel moel tekib illusioon, et inimene on maakeral tähtsam kui mitteinimene.
  • Stiil 
    Raamatu tutvustus ütleb, et Loed iseloomustab üleannetu naivism. Üsna tabav selle raamatu puhul. Kõik on nagu lihtne ja lugeda on lihtne. Muidugi üritatakse lugejat mingis suunas mõtlema nügida, aga kõik käib lihtsuse ja üle vindi keeramise sildi all.
  • Emotsioonid
    Muhelesin, turtsatasin ja suisa naersin mitme koha peal. Selle eest saab vabalt tärni kirja.
  • Tegelased
    Seda, mida Doppler mõtles, sai pidevalt raamatu jooksul teada. Põhimõtteliselt sai vist selgeks ka, milles probleem oli. Aga ma pole kindel, kas sellele üldse on lahendust. (Või noh, põhimõtteliselt muidugi inimese elule üks lahendus on.)
    Meeldis kõrvaltegelane, kelle juures Doppler vahepeal vargil käis. Samas üks varas, kes ise Doppleri majja sisse murdis, ajas ka huvitavat juttu. Või Doppleri teismeline tütar, kes asju "Sõrmuste isanda" kaudu tõlgendas.
  • Atmosfäär
    Äää... noh, ma kujutasin ette, kuidas ta metsas on ja. Päris hästi tegelikult kujutasin ette. Veega on sel autoril mingi teema. Mäletan, "Naiiv. Super" sisaldas niukest lauset, et vesi on umbes kõige lahedam asi ja kui saaks ainult ühe asja valida, siis valiks vee. "Doppleris" arvas peategelane, et lumi on väga lahe ja ta eelistab lund inimestele.
  • Mõtete ärgitamine
    Arusaadav, millist laadi analüüsi lugeja seda lugedes teha võinuks, aga ma ülidiibilt ei süüvinud. See-eest guugeldasin mitmes kohas mainitud Høyre parteid. Selgus, et konservatiivne partei Norras. Ja ongi kauaaegse peaministri Erna Solbergi partei. Ma alati mõtlesin, et Erna Solberg on liberaal. (Teisalt ei tea, mida konservatiivne partei Norra mõistes tähendab, ehk on liberaalsem kui mõne koha liberaalid.)
    Ja muidugi märgitagu ära, et raamatus mainiti Eestit. Doppleri tütre klass pidi minema reisile Balti riikidesse. Et on hariv näide postsovjetlikest riikidest.
  • Lõpp
    Päris lõpp mulle hirmsasti ei istunud, pean ütlema. Saan aru ühest küljest, miks see vajalik oli, aga maitea. Peab natuke raamidest väljas olema, et nõustuda.
  • Kestev mõju
    Ilmselt mul jääb meelde, et see oli naljakas.
  • Sisuväline
    Väikeses formaadis raamat, paksul paberil, üsna suure reavahega tekst. Ja tõlgitud nii, et vaimukus kaduma ei läinud. Huvitav märkida, et raamat ilmus eesti keeles 19 aastat peale norra keeles ilmumist. 


Doppleril oli multikate (ja muidu lastesaadete) vaatamise kõrgeas poeg, mistõttu ta muudkui kirus seda, kuidas laulud saadetest kummitama jäävad. "Väike vedur Toomas" ja "Teletupsud" olid teemaks. Ja siis ühel hetkel ka "Banaanid pidžaamas"! Minu mälestus pidžaamabanaanidega on mingi Soome kanali pealt nähtud saade, kus olid inimesesuurused banaanid sinise ja valgega pidžaamades. Ja kui imelik see kõik oli ja kuidas banaanide kohta öeldi BAnaanit (mitte baNAANit), sest see oli soome keeles. Siin nad ongi! Lisapunktid sellele, kes on näinud/mäletab seda.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...