Otse põhisisu juurde

Erlend Loe "Naïve. Super."


Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt.

Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks. 

Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav. 

90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke.

Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole varem nii mõelnud, aga mulle vist meeldib, kui kirjutaja liialt sõnu ei raiska. Alati pole vaja.

Lugesin seda raamatut esmakordselt 2007. aastal (siis eesti keeles). Tollal olin peategelasest vähe noorem, nüüd päris palju vanem. Meeldis mõlemal korral, aga huvitav on võrrelda, mis siis lugedes silma torkas ja mis nüüd.

Üks asi, mis tollal kindlasti oli minu lemmikteema (aga on vist ka nüüd), oli nimekirjade tegemine. Peategelane teeb raamatu jooksul mitmeid nimekirju, kohati üsna suvalistest (või?) asjadest. Praegu vaatan, et Nick Hornby "Elu edetabelid", mis ka nimekirjade tegemisega silma paistab, ilmus just aasta enne seda raamatut. Kokkusattumus?

Ma arvan, et "Naïve. Super." on üks minu lemmikumaid raamatupealkirju üldse. Nii tabavalt vastab raamatu sisule. Sest kui ma peaks lühidalt iseloomustama või kirjeldama seda raamatut, siis ütlekski lihtsalt naiiv, super.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...