Otse põhisisu juurde

Erlend Loe "Naïve. Super."


Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt.

Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks. 

Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav. 

90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke.

Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole varem nii mõelnud, aga mulle vist meeldib, kui kirjutaja liialt sõnu ei raiska. Alati pole vaja.

Lugesin seda raamatut esmakordselt 2007. aastal (siis eesti keeles). Tollal olin peategelasest vähe noorem, nüüd päris palju vanem. Meeldis mõlemal korral, aga huvitav on võrrelda, mis siis lugedes silma torkas ja mis nüüd.

Üks asi, mis tollal kindlasti oli minu lemmikteema (aga on vist ka nüüd), oli nimekirjade tegemine. Peategelane teeb raamatu jooksul mitmeid nimekirju, kohati üsna suvalistest (või?) asjadest. Praegu vaatan, et Nick Hornby "Elu edetabelid", mis ka nimekirjade tegemisega silma paistab, ilmus just aasta enne seda raamatut. Kokkusattumus?

Ma arvan, et "Naïve. Super." on üks minu lemmikumaid raamatupealkirju üldse. Nii tabavalt vastab raamatu sisule. Sest kui ma peaks lühidalt iseloomustama või kirjeldama seda raamatut, siis ütlekski lihtsalt naiiv, super.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...