Erlend Loe "Naïve. Super."

Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt.

Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks. 

Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav. 

90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke.

Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole varem nii mõelnud, aga mulle vist meeldib, kui kirjutaja liialt sõnu ei raiska. Alati pole vaja.

Lugesin seda raamatut esmakordselt 2007. aastal (siis eesti keeles). Tollal olin peategelasest vähe noorem, nüüd päris palju vanem. Meeldis mõlemal korral, aga huvitav on võrrelda, mis siis lugedes silma torkas ja mis nüüd.

Üks asi, mis tollal kindlasti oli minu lemmikteema (aga on vist ka nüüd), oli nimekirjade tegemine. Peategelane teeb raamatu jooksul mitmeid nimekirju, kohati üsna suvalistest (või?) asjadest. Praegu vaatan, et Nick Hornby "Elu edetabelid", mis ka nimekirjade tegemisega silma paistab, ilmus just aasta enne seda raamatut. Kokkusattumus?

Ma arvan, et "Naïve. Super." on üks minu lemmikumaid raamatupealkirju üldse. Nii tabavalt vastab raamatu sisule. Sest kui ma peaks lühidalt iseloomustama või kirjeldama seda raamatut, siis ütlekski lihtsalt naiiv, super.