Otse põhisisu juurde

Erlend Loe "Naïve. Super."


Kirjeldus väike raamat suurtest asjadest võiks selle raamatu puhul sobida. Pildilolev ingliskeelne versioon on taskuformaadis ja 200 lehekülge - võib ühe istumisega ära lugeda küll. Peatükid on ka lühikesed - läheb veel lobedamalt.

Tegevus toimub 90ndatel Norras. Peategelane, noormees, saab 25-aastaseks ja leiab äkki, et kõik on mõttetu. Tema elu ja üldse kõik. Vend laenab talle mõneks ajaks oma korterit, kus peategelane siis redutab - mõtleb, loeb raamatut aja kohta, aga samas mängib ka palliga näiteks. 

Teema tundub ehk masendav, aga pole kirjutatud masendavalt. Natuke nagu "Kuristik rukkis", aga usun, et need, kellele Holden Caulfield närvidele käis, leiavad sellest raamatust peategelase, kes on palju kenam inimene. Selline sümpaatiat tekitav. 

90ndatest rääkides tahtsin kindlasti ära märkida, et selles raamatus on üsna tähtsaks tegelaseks faksiaparaat. Armas kadunuke.

Kirjutamisstiil on lahedalt minimalistlik, vähem on rohkem põhimõtet järgiv. Pole varem nii mõelnud, aga mulle vist meeldib, kui kirjutaja liialt sõnu ei raiska. Alati pole vaja.

Lugesin seda raamatut esmakordselt 2007. aastal (siis eesti keeles). Tollal olin peategelasest vähe noorem, nüüd päris palju vanem. Meeldis mõlemal korral, aga huvitav on võrrelda, mis siis lugedes silma torkas ja mis nüüd.

Üks asi, mis tollal kindlasti oli minu lemmikteema (aga on vist ka nüüd), oli nimekirjade tegemine. Peategelane teeb raamatu jooksul mitmeid nimekirju, kohati üsna suvalistest (või?) asjadest. Praegu vaatan, et Nick Hornby "Elu edetabelid", mis ka nimekirjade tegemisega silma paistab, ilmus just aasta enne seda raamatut. Kokkusattumus?

Ma arvan, et "Naïve. Super." on üks minu lemmikumaid raamatupealkirju üldse. Nii tabavalt vastab raamatu sisule. Sest kui ma peaks lühidalt iseloomustama või kirjeldama seda raamatut, siis ütlekski lihtsalt naiiv, super.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...
Postita kommentaar
Loe edasi »