Otse põhisisu juurde

"Moodne joon : Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail"

 


Algselt ajakirjas Imeline Ajalugu ilmunud artiklid erinevate Eesti (linna)elu puudutavate teemade kohta 1920.-1930. aastail. Kodukorraldus ja -kujundus, mood, mänguasjad, haridus, tervishoid, sport, autod, puhkamine ja veel mitu teemat. 
  • Sisu
    Ilmselt paljudele huvitav teema. Mulle küll. Muidugi võib alati norida, et mõni teema oli puudu või olid teemad mitte liiga põhjalikult käsitletud. Igasuguseid põnevaid pisiasju sai teada ka. (Näiteks ma kogu aeg mõtlesin, et Pärnu suvepealinna nimetus tuleb lihtsalt sellest, et seal rand on jne, aga see tuli algul ilmselt hoopis sellest, et paljud valitsuse liikmed Pärnus suvitamas käisid.) 
  • Stiil
    Kuigi raamatu peale kokku oli palju eri autoreid, olid artiklid mõnusalt ühtlased. Ei saanud tingimata aru, et nüüd hakkasin kellegi teise kirjutatud osa lugema.
  • Emotsioonid!
    Minu lemmikkümnendid ajaloos, miks ei tekita emotsioone! Pluss "Wikmani poistele" (minu mitteametlik lemmikraamat) viidati. 
  • Usaldusväärsus
    Suur osa artiklite autoreist olid (vastava valdkonna) muuseumide töötajad. Neid ikka kaldun usaldama. Viidati ajalehtedele, raamatutele, mis on päriselt olemas (olnud).
  • Mõtete ärgitamine
    Kõige rohkem selles plaanis, et praegune on uuesti tulnud vana - samad probleemid, samad rehad.
  • Kestev mõju
    Natuke raske näha, sest raamat pole süvauurimus ühegi teema kohta. Pole ka päris ainult kohvilauaraamat. Pigem isutekitaja ja alguspunkt, kui midagi põhjalikumalt lugeda/uurida tahaks.
  • Sisuväline
    Leidsin selle raamatu eelmisel aastal kauneimateks valitute nimekirjast. Oli küll ilusa kujundusega ja mõnusal paksul paberil. Natuke meenutas ajalooõpikute stiili, kus lisaks põhijutule on palju pilte ja teemaga seotud lisalugemise nupukesed.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...
Postita kommentaar
Loe edasi »