Otse põhisisu juurde

Sándor Márai "Ühe kodanlase pihtimused I-II"

 

 
Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis.

  • Sisu
    Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin.
  • Stiil
    Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat ilmus 1934-1935), sest stiil on vana palju näinud ja laiahaardeliselt mõtleva inimese oma. 
    Aga. Kohati leidus tsitaadikogumike väärilisi lauseid ja isegi huumorit (näiteks kirjeldati peategelase onu kui kedagi, keda perekond kohtles nagu pühademuna). Siin tore lõik elust hüperinflatsiooni-aegses Berliinis: 

    Kevade algul ma abiellusin. Ma võtsin oma perekonnapea-kohustusi erakordselt tõsiselt. Kõigepealt ostsin ma, peale pikka arupidamist, ühe jalanõudekapi. Selle vajaliku ja kasuliku mööblieseme ostuhind - mõni miljon või miljard, ma ei teagi enam - neelas kogu sisustusele määratud summa. Muud ma siis enam ei ostnudki. See oli väga ilus, kõvast puust valmistatud kaheukseline jalanõudekapp; sinna mahtus kakskümmend neli paari jalanõusid. Selle jalanõudekapi ma kinkisin mõne nädala pärast, kui me inflatsiooni tõusulaine eest Pariisi kolisime, meie Berliini pererahvale. Meil oleks tülikas olnud seda Pariisi kaasa võtta, seda enam, et meil oli kokku ehk kolm paari jalanõusid.

  • Emotsioonid
    Olid siis, kui selle raamatu riiulist välja võtsin ja tagakaanel lubati 1920ndate Euroopa linnade boheemlaslikku elu kirjeldada. Kirjeldused ise pärastpoole väga emotsioone ei tekitanud. Mõned tsitaatlaused ja -lõigud siiski tekitasid. 
  • Tegelased
    Päris palju erinevate tüüpide kirjeldusi. Meeldis see, mida peategelase isa kohta räägiti, ja see, millise soojusega kirjeldati kaht naistegelast (üks oli peategelase õpetajanna ja teine midagi korterikaaslase taolist). 
  • Atmosfäär
    Suurim eesmärk ilmselt oligi kaduva maailma kirjeldamine. Kodanliku maailma, Austria-Ungari, Euroopa (sest ta ütleb ka siin, et tegelikult inimesed teadsid juba 1920ndatel, et Euroopas on asjad suht pekkis ja ega viimnepäevgi tulemata jää). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra vaatasin, mis värk täpsemalt selle Austria-Ungariga oli, aga lootus, et tekib suur soov hakata ajastudraamasid ja -raamatuid kammima, ei täitunud.
  • Lõpp
    Hea lõpp. Mitu olulist sündmust peategelase jaoks ja tähtsale arusaamisele jõudmine. Ühtlasi mulle meeldis lõik päris viimases peatükis, kus ta 1930ndaid kirjeldab ja tõdeb, et sellises maailmas elada ja töötada on raske.
  • Kestev mõju
    Mina ei loe teda uuesti, aga ajastu jäädvustuse mõttes on see ilmselt märkimisväärne raamat ka 90 aastat hiljem.
  • Sisuväline
    See, et lause sõnade järjekord oli mitmel pool ebatavaline, võis olla stiililine valik, mida ma ei mõistnud. Aga väga mitu korda olid ka komad selliste kohtade peal, kus polnud üldse koma panemise kohta, loe, mispidi tahad. Huvitav, sest tavaliselt on tekstides komasid pigem puudu kui üle. 
    Aga. Kaanel olev meesisik on leonardcohenlik. See ei saa kahjuks tulla ühele raamatukaanele. Üldse on ilus kaas.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....