Otse põhisisu juurde

Sándor Márai "Ühe kodanlase pihtimused I-II"

 

 
Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis.

  • Sisu
    Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin.
  • Stiil
    Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat ilmus 1934-1935), sest stiil on vana palju näinud ja laiahaardeliselt mõtleva inimese oma. 
    Aga. Kohati leidus tsitaadikogumike väärilisi lauseid ja isegi huumorit (näiteks kirjeldati peategelase onu kui kedagi, keda perekond kohtles nagu pühademuna). Siin tore lõik elust hüperinflatsiooni-aegses Berliinis: 

    Kevade algul ma abiellusin. Ma võtsin oma perekonnapea-kohustusi erakordselt tõsiselt. Kõigepealt ostsin ma, peale pikka arupidamist, ühe jalanõudekapi. Selle vajaliku ja kasuliku mööblieseme ostuhind - mõni miljon või miljard, ma ei teagi enam - neelas kogu sisustusele määratud summa. Muud ma siis enam ei ostnudki. See oli väga ilus, kõvast puust valmistatud kaheukseline jalanõudekapp; sinna mahtus kakskümmend neli paari jalanõusid. Selle jalanõudekapi ma kinkisin mõne nädala pärast, kui me inflatsiooni tõusulaine eest Pariisi kolisime, meie Berliini pererahvale. Meil oleks tülikas olnud seda Pariisi kaasa võtta, seda enam, et meil oli kokku ehk kolm paari jalanõusid.

  • Emotsioonid
    Olid siis, kui selle raamatu riiulist välja võtsin ja tagakaanel lubati 1920ndate Euroopa linnade boheemlaslikku elu kirjeldada. Kirjeldused ise pärastpoole väga emotsioone ei tekitanud. Mõned tsitaatlaused ja -lõigud siiski tekitasid. 
  • Tegelased
    Päris palju erinevate tüüpide kirjeldusi. Meeldis see, mida peategelase isa kohta räägiti, ja see, millise soojusega kirjeldati kaht naistegelast (üks oli peategelase õpetajanna ja teine midagi korterikaaslase taolist). 
  • Atmosfäär
    Suurim eesmärk ilmselt oligi kaduva maailma kirjeldamine. Kodanliku maailma, Austria-Ungari, Euroopa (sest ta ütleb ka siin, et tegelikult inimesed teadsid juba 1920ndatel, et Euroopas on asjad suht pekkis ja ega viimnepäevgi tulemata jää). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra vaatasin, mis värk täpsemalt selle Austria-Ungariga oli, aga lootus, et tekib suur soov hakata ajastudraamasid ja -raamatuid kammima, ei täitunud.
  • Lõpp
    Hea lõpp. Mitu olulist sündmust peategelase jaoks ja tähtsale arusaamisele jõudmine. Ühtlasi mulle meeldis lõik päris viimases peatükis, kus ta 1930ndaid kirjeldab ja tõdeb, et sellises maailmas elada ja töötada on raske.
  • Kestev mõju
    Mina ei loe teda uuesti, aga ajastu jäädvustuse mõttes on see ilmselt märkimisväärne raamat ka 90 aastat hiljem.
  • Sisuväline
    See, et lause sõnade järjekord oli mitmel pool ebatavaline, võis olla stiililine valik, mida ma ei mõistnud. Aga väga mitu korda olid ka komad selliste kohtade peal, kus polnud üldse koma panemise kohta, loe, mispidi tahad. Huvitav, sest tavaliselt on tekstides komasid pigem puudu kui üle. 
    Aga. Kaanel olev meesisik on leonardcohenlik. See ei saa kahjuks tulla ühele raamatukaanele. Üldse on ilus kaas.

Kommentaarid

Popid

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Siga läheb sõjaväkke

Flegmaatik on rahulik, alati tasakaalukas, visa ja püüdlik töömees. Tal on kerge jääda rahulikuks isegi rasketes elusituatsioonides. Teda on raske naerma ajada, vihastada või kurvastada. Miimika on napp, tundmused avalduvad vaoshoitult, liigutused ja kõne on aeglased. Tal on kerge valitseda oma meeleolusid, rangelt kinni pidada väljakujunenud olukorrast ja töösüsteemist. Ta on soliidne, ei raiska jõudu asjata. Ta on kannatlik, vastupidav ja ennast valitsev. Arvestades jõudu, viib ta alustatu lõpule, kuid ta vajab hoovõtuks aega. Kõlab lausa nagu ideaalinimene, ei? Igal juhul on see minu mäletamist mööda esimene kord, kui ma temperamenditesti tulemuseks melanhoolikut ei saa. Muus osas tuli praegu suvalise näpuveaga seoses idee, et kui peaksin kunagi tahtma mingit vingumise ja õiendamise blogi teha, siis selle nimi võiks olla Truffe kurjanurk.