Otse põhisisu juurde

Lori Gottlieb "Maybe you should talk to someone"


Los Angeleses tegutsev psühholoog kirjutas raamatu, kus räägib mõnede oma patsientide lugude näitel teraapia kasulikkusest (ja seega vajalikkusest). Ühtlasi räägib sellest, kuidas ta ise psühholoogi juures käis ja kirjeldab seiku oma varasemast elust.

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    See osa, mis rääkis peategelasest psühholoogina ja tema enda käikudest psühholoogi juurde, oli kena. Mitmekesised patsientide lood valitud, huvitavaid probleeme tõstatatud (kuidas psühholoog saab endale psühholoogi, kui nad kõik omavahel üksteist tunnevad, kuidas psühholoog võtab teraapias patsiendi rolli jm). Aga. See osa, kus autor oma eelnevat elulugu rääkis (kuidas ta kunagi Hollywoodis töötas ja kuidas siis meditsiinikooli läks ja kuidas lapse sai), oli minu jaoks üleliigne. Võinuks kirjutada kaks eraldi raamatut: elulugu ja see raamat. Oleks ühtlasi selle raamatu õhemaks saanud. (Eestikeelne väljaanne on kusagil 450 lehekülge.)
  • Stiil
    Sujuv, liikuv jutustamine. Õnneks polnud neid kohti, kus autor vaimukas üritas olla, eriti palju. Küll oli neid kohti, kus päris tarku lauseid välja kukkus.
  • Emotsioonid!
    Ütleme, et õnnestus häirida, mis ilmselt oligi eesmärk. Aga mitte sügavalt häirida.
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Kirjutaja kirjutas oma kogemusest. Loetu põhjal usun, et tegemist on pädeva psühholoogiga, kes mitte ainult oma tarkusest tegutseb, vaid suisa teaduspõhiselt.
  • Mõtete ärgitamine
    Kattub emotsioonide punktiga. Raamatu teemadest kantuna mõtlesin mingeid asju edasi, aga mitte liiga palju.
  • Kestev mõju 
    Varsti tuleb järgmine raamat, kus kellegi järgmiste lives are revealed. 
  • Sisuväline
    Kuulasin audioraamatut suuremas osas. Oli täitsa kenasti loetud.  Õigesti tegin, sest selles väheses osas, mida eestikeelsest raamatust lugesin, oli mind segav tõlge (teen mentaalse märkme jm toredad väljendid).



Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...