Otse põhisisu juurde

Muusika 2021

Mõned laulud möödunud aastast.

Harry Styles - Sign of the times
Uu, draama. Kindlasti tuli seda kunagi palju raadiost ja paljudel on kopp ees, aga ma pole suurem asi raadiokuulaja. Eva-Lotta Kiibusel oli eelmisel hooajal üks kava selle laulu järgi, oli ka väga hea draama.

Harry Styles - Treat people with kindness
Lihtsad sõnumid. Laul kõlab lõbusalt ja see on tore, kuidas nad videos Phoebe Waller-Bridge'iga ringi kargavad. 

Robbie Williams - Something beautiful
Kuulan, sest see on hea lugu, mida kaasa üürata. Energia. Energia!

Gram-of - Fun Lost in a dance
Eesti Laulult. Otseesitus läks pekki, aga salvestisena hea.

Victoria - Tears getting sober
Bulgaaria esindaja 2020. aasta Eurovisioonil. Teadjad ütlevad et nagu Billie Eilish. Sihuke voogav ja rahulikult dramaatiline. Sõnades räägitakse suhkrust haavas. Kas see on sama valus nagu sool, on keegi proovinud?

Daði Freyr (Daði & Gagnamagnið) – Think About Things
Islandi esindaja 2020. aasta Eurovisioonil. Ka video on omaette vaatamisväärsus. 

The Roop - On fire
2020. aasta Eurovisioon (mida ei toimunud) on 2021. aastal kõvasti esindatud. See oli Leedu parim võimalus Eurovisiooni võita ilmselt.

Måneskin - Zitti e buoni
2021. aasta Eurovisiooni võitja. Alaseljas hakkab kõditama. Ja veelkord, itaalia keel on laulukeel.

The Sundays - Summertime
Sellele ansamblile (vist ka laulule?) viidati ühes raamatus, mida lugesin. Selline kerge, kõlab nagu suveaeg.

Rahmaninov - Rapsoodia Paganini teemale
Sest miks mitte vahepeal üks klaveripala orkestriga. Lihtsalt ilu pärast.

Jube pikaks läheb juba, aga lisan siia lõppu veel ka kaks Eesti Laul 2022 osalejat, keda aasta lõpus on hea meel kuulata olnud.

Púr Múdd, Shira - Golden Shores
Väga mitu aega ja kohta tuleb pähe, kuhu see laul hästi sobida võiks. Seda, kas suur eurolava neist üks on, ei tea, ja kas see nii oluline ongi. 


Jaagup Tuisk - Kui vaid
Selle eurolavale sobimises ei kahtle üldse. Sobib hästi kuulata ka pimedas õues kõndides. Hea draama, taaskord. 


Norah Jones - The story
Vana laul aasta lõpust. Enesekontrolliharjutus. Mul on nimelt alati olnud üliraske seda mitte kaasa laulda. Kohe niimoodi tõmbab üürgama. Aga päris igas kohas alati ei tahaks ju üürata.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »