Lugu algab sellest, kui Vorobjaninovi ämm ütleb surivoodil Vorobjaninovile, et peitis oma teemandid talle kunagi kuulunud toolide sisse. Nüüd on Vorobjaninovil vaja toolid üles leida, et teemandid kätte saada. Appi tuleb (või "appi tuleb"?) suur kombinaator Ostap Bender. Samal ajal ajab toole (teemante) taga ka vaimulik isa Fjodor.
Oli täpselt selline raamat, nagu arvasin, et olema saab. Sihuke tänapäeva lugeja jaoks natuke Kivirähki meenutav janditamine. Kahtlemata parim žanr selle aja (1920ndate Nõukogude Liit) ja olude kirjeldamiseks.
Viimasega seonduvalt kerkis taaskord esile mõte, et kogu see lugu oli tegelikult palju enamat kui see, millest mina aru sain. Alustades kasvõi tegelaste nimedega, mis vene keele hästi kõnelejale ehk kõnekad olid, ja lõpetades detailidega sündmustes, pidi see ju ilmselgelt olema ninanips päris paljude tollase kaasaja asjade pihta.
Hoolimata sellest oli ikka tore lugeda, juba kasvõi rikkaliku sõnavara pärast. Olid kohe sihukesed head ütlemised, mis panid naeru pugistama. Kellelgi öeldi näiteks olevat rähni kujutlusvõime, või minu isiklik lemmik Ära ole lepatriinu! (Seda tahaks kohe kasutama hakata.)
Raamat jagunes sisemiselt kolme jakku. Kolmas jagu oleks minu meelest võinud ka olemata olla, seda lugedes hakkas küll juba natuke lõpu ootamise tunne tulema. Aga päris lõpp jällegi oli minu jaoks ootamatu. Loogiline, kui järele mõelda, aga mõtlesin, et saame teada ühte teist asja.
Mitte minu läbi aegade lemmikraamat just, aga saan aru, miks ta nõnda legendaarne on.
Kommentaarid