Otse põhisisu juurde

Ildiko von Kürthy "Südamemurru"



Vaatasin ühte seriaali, mis oli nii masendav, et tekkis soov midagi kerget ja lõbusat lugeda. Silma jäi minu enda raamaturiiulis olemas olev "Südamemurru".

Lugesin seda esmakordselt aastal 2006 (olles ta eelnevalt 25 krooni eest raamatupoe soodusriiulilt soetanud) ja tollal mulle meeldis väga. Peamiselt seetõttu, et oli nagu Saksa Bridget Jones.

Tegevus toimub päeva jooksul enne Amelie "Puppe" Sturmi 32. sünnipäeva. Kahtlustades oma prominentadvokaadist peigmeest truudusetuses, on Puppe otsustanud ta maha jätta ja teeb seda, ütleme, üsna silmapaistvalt (aga mitte lärmakalt). 

See, mis sisu mõttes edasi saab, polegi võib-olla väga oluline, niisama on mõnus lugeda seda vaimukas stiilis kirjutist, mis on piisavalt õhuke, et mõne tunniga läbi pureda. Pureda pole tegelikult tarviski. Ja nii palju võin ette öelda, et lõpp on õnnelik, siin ei saakski teisiti olla.

Ma pole kõigega nõus, mida Puppe Sturm raamatu jooksul suust välja ajab, aga ta teeb seda nii, et keera aga lehte. Mõni asi on suisa meeldegi jäänud - raamatu esimesest lugemisest saati on minu ütlemiste varamus siit leitud arvamus, et mehed näevad enamasti välja nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud. Näiteks. 

Veel mõned näited:
  • Kas poleks parem, kui me kõik käituksime kogu aeg nii, nagu teaksime, et meid jälgib inimene, kellele tahame meeldida? 
  • Siin on üks mu vankumatutest tõdedest: ebaharilik näeb ainult ebahariliku inimese seljas ebaharilik välja! 
  • Ma ei vaata eriti meelsasti filme, mille vaatamise järel on mul halvem olla kui enne. 
  • Kui keskööl on soojem kui kakskümmend kaks kraadi, siis hakkavad naised tegema asju, mida nad viieteistkümne kraadi juures iialgi ei teeks. 
See raamat ei vaeva su pead, kohe üldse mitte. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...