Otse põhisisu juurde

Ildiko von Kürthy "Südamemurru"



Vaatasin ühte seriaali, mis oli nii masendav, et tekkis soov midagi kerget ja lõbusat lugeda. Silma jäi minu enda raamaturiiulis olemas olev "Südamemurru".

Lugesin seda esmakordselt aastal 2006 (olles ta eelnevalt 25 krooni eest raamatupoe soodusriiulilt soetanud) ja tollal mulle meeldis väga. Peamiselt seetõttu, et oli nagu Saksa Bridget Jones.

Tegevus toimub päeva jooksul enne Amelie "Puppe" Sturmi 32. sünnipäeva. Kahtlustades oma prominentadvokaadist peigmeest truudusetuses, on Puppe otsustanud ta maha jätta ja teeb seda, ütleme, üsna silmapaistvalt (aga mitte lärmakalt). 

See, mis sisu mõttes edasi saab, polegi võib-olla väga oluline, niisama on mõnus lugeda seda vaimukas stiilis kirjutist, mis on piisavalt õhuke, et mõne tunniga läbi pureda. Pureda pole tegelikult tarviski. Ja nii palju võin ette öelda, et lõpp on õnnelik, siin ei saakski teisiti olla.

Ma pole kõigega nõus, mida Puppe Sturm raamatu jooksul suust välja ajab, aga ta teeb seda nii, et keera aga lehte. Mõni asi on suisa meeldegi jäänud - raamatu esimesest lugemisest saati on minu ütlemiste varamus siit leitud arvamus, et mehed näevad enamasti välja nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud. Näiteks. 

Veel mõned näited:
  • Kas poleks parem, kui me kõik käituksime kogu aeg nii, nagu teaksime, et meid jälgib inimene, kellele tahame meeldida? 
  • Siin on üks mu vankumatutest tõdedest: ebaharilik näeb ainult ebahariliku inimese seljas ebaharilik välja! 
  • Ma ei vaata eriti meelsasti filme, mille vaatamise järel on mul halvem olla kui enne. 
  • Kui keskööl on soojem kui kakskümmend kaks kraadi, siis hakkavad naised tegema asju, mida nad viieteistkümne kraadi juures iialgi ei teeks. 
See raamat ei vaeva su pead, kohe üldse mitte. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...