Otse põhisisu juurde

Anne B. Ragde "Andestada saab alati" ja "Elunautijad"




















4. ja 5. raamat Neshovi perekonna seeriast, autor Norra kirjanik Anne B. Ragde. 1.-3. osa lugesin juba 10 aastat tagasi, aga ei olnud tunnet nagu oleks unustanud või poleks aru saanud, kes on kes ja mis on mis. 

Lugu on Trondheimi lähedal asuvas talus elanud/elavast perekonnast, nende ajaloost, suhetest ja muidugi perekonnasaladustest (sest ühes perekonnaloos peavad ikka saladused olema). Põhitegelased on kolm venda ja ühe venna tütar, kõik loo toimumise ajal täiskasvanud. 

Lugeda on lihtne, stiil voolav ja jutustamine kaasahaarav, palju dialoogi. 4. raamatu puhul küll tekkis vahepeal pisut "Õnne 13" tunne - et loed-loed ja midagi ei juhtu - aga see läks varsti mööda.

Väga realistlik jutustus. Nii realistlik, et 5. raamatus oli minu jaoks kohati masendav. Natuke keeruline lugeda, kuidas keegi kellegi sisikonda tänavalt üles korjas, samas arusaadav, miks seda kirjeldatud oli. 

Juba esimesi osi lugedes mõtlesin, ja ka nüüd, et minu kõige lemmikum asi nende romaanide juures on ühe üdini tavalise inimese kirjeldamine. Sellise, kelle kohta üks teine tegelane kasutab mõttes väljendit hall nelinurk. See hall nelinurk on kõige huvitavam tegelane. Ühtlasi tuleb ilusti välja see, millega nõus olen - maailm seisab nende hallide nelinurkade peal. (Ringid ju muudkui veerevad?) Võib-olla siis hall pole värv, millele halvustavalt vaadata?

Millest eriti aru ei saanud, oli see, miks suur osa tegelasi pidi siin nii läbivalt jooma ja suitsetama. Mitte et kellelgi otsene sõltuvusprobleem oleks paistnud, aga pidevalt olid möödaminnes laused nagu pani suitsu ette või valas endale veini. Või see ongi keskmise norralase igapäevane elu? 

Keskmisest norralasest rääkides - tegelaste hulgas oli üks pensionär, kelle puhul toodi välja, et tema vanadekodu (mida kirjeldati kui väga ilusat ja korralikku kohta) kuumaks oli 80 % tema pensionist. Lihtsalt selline võrdlus. 

Esimese kolme raamatu kohta mäletan kui ilusas keeles need olid. (Norras sai 1. osa suisa miskisuguse auhinna kauni keelekasutuse eest.) 4. ja 5. osa puhul oli ilus keel suuresti tavalisega asendunud. Lisandunud oli rohkesti põhikeele vahele pikitud ingliskeelseid lauseid/väljendeid. Ilmselt eeldati, et kõik lugejad inglise keelt oskavad, sest ära neid polnud tõlgitud. (Või oligi mõte kirjeldada praegust maailma, kus võid mõne inimese jutust osaliselt mitte aru saada, sest ta kasutab mitut keelt segamini?)

Hea küll, sain noist ingliskeelsetest katketest ju aru tegelikult. Minu jaoks olid 5. raamatu lugemise põhisegajad hoopis sellised laused: ma ei anna alla nüüd; me käisime linnas eile; tal oli neid kolm tükki veel külmikus; nüüd otsin ma mingit head muusikat raadiost; lasi kuuma vett peale kraanist. Ma pole suurem sõnajärjeekspert, aga kas see pole ebaloomulik sõnade järjestus? Tahaks öelda ma ei anna NÜÜD alla; me käisime EILE linnas; tal oli neid KÜLMIKUS veel kolm tükki jne. Ilmselt kandis see teistsugune sõnajärg mingit mõtet, sest oli läbivalt samamoodi (järjekindluse eest kiitus). 

5. raamatus jäid silma veel sõnad homofiil, deprimeeriv ja deliirne. Kui need ka eesti keeles olemas on, siis pole laialdaselt kasutatavad (deliirne kõlab minu kõrvale suisa valesti). Küll aga on norra keeles sõnad homofil, deprimerende ja delirisk. Kas jõuga otsetõlge? Ma ütleks eesti keeles lihtsalt homoseksuaal, masendav ja soniv

Tekkis ka küsimus, misasi on jalguots. Eeldatavasti peaks nimetav kääne selline olema, raamatus oli sõna tavaliselt mõnes käändes, nt jalguotsis. Sisu järgi arvaks, et mõeldud on (voodi) jalutsit. Ahaa, leian, et sõna jalgots on olemas, aga jalguots?

Nüüd läksin tähenärijaks, aga seda mitte olla on mul veel raske.

Toredad raamatud on, tõesti. Kõik 5 on ilmunud Eesti Raamatu Põhjamaade romaani sarjas. Ilusad ja kõvade kaantega, annavad lugedes päris raamatu lugemise tunde. Norra keeles on juba ilmunud ka 6. (viimane) osa, aga seda pole veel eesti keelde keelde tõlgitud. Küllap varsti. 

Lõpetuseks minu lemmiklause "Elunautijatest": "Ma tahan, et mulle meeldiks see, mida ma argipäevadel teen, kuna neid päevi on kõige rohkem." 

Eksole.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...