Otse põhisisu juurde

Bergsveinn Birgisson "Reply to a letter from Helga"


Juhuslikult leitud. Hakkasin tema sisu kohta edasi lugema ainult sellepärast, et nimi Helga tõmbas tähelepanu ("Allo! Allo!" vaatamine oli pooleli).

Väike raamat, kusagil 100 lehekülge suure reavahega. Kui teistpidi vaadata, siis ühe kirja kohta jällegi päris pikk. 

Kirja kirjutajaks on lambakasvataja, kellel nooruses Helgaga (ka lambakasvataja) lähedased suhted olid. Lugu toimub Islandil peamiselt II maailmasõja ajal (aga sõda pole tähtis tegelane) ja saame kirja kaudu järjest teada, mis täpsemalt Helga ja mehe vahel kunagi juhtus. 

Ühe külje pealt üsna robustne lugu kõige oma lambatalitamise ja uriinilõhnaga, teisest küljest on armastuslugu ilus lugeda. Ei ole masendav, kuigi sisaldab juttu sellest, mis võinuks olla, aga polnud. Ühtlasi taas hea näide sellest, kuidas väheste sõnadega saab palju (rohkem) öelda. Osa öeldavast tuleb ka eesti talupojaromaanidest tuttav ette, aga mitte äraleierdatud kujul.

Raamatu autor on põhjamaade folkloori uurimisega seotud, vist seetõttu on raamatus viiteid islandi (folkloori) tähtsatele tekstidele. Lugejale on ka ära näidatud, mis kust võetud on. Hariv, kellele huvi pakub. 

Hariv oli ka inglise keeles lugeda. Reeglina ma ei lähe sõnade tähendusi lugemise ajal järgi vaatama (sest pole vaja), aga siin oli ainuüksi lammaste kohta vähemalt 3-4 erinevat sõna, lisaks põllumajandust ja looduskirjeldust puudutav sõnavara. 

Lõppu üks tsitaat, mida mulle lugeda meeldis: 

"And if we accept what people in modern cities believe, that happiness consists of being able to buy so much from shops that one becomes destitute inside, that happiness is being free to choose whatever one pleases in life, as if the world were one universal restaurant, isn't that a judgement against all past generations that weren't able to live so? Aren't happiness and fulfillment in life, then, brand-new inventions of city people, while all past life in this country, in fact, the lion's share of all life, of all times, is both meaningless and hapless? I'm not certain that the bright gleam in the eyes of my grandmother, Kristin, and her cheerful mood harmonize with such a view of history."

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...