Otse põhisisu juurde

Hermann Hesse "Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte"

Võluri lapsepõlv ja teisi muinasjutte

Olen varem lugenud vist kolme Hesse raamatut ja need on kõik meeldinud, seepärast oli positiivne üllatus näha, et ta on ka muinasjutte kirjutanud ja need on suisa eesti keelde tõlgitud.

Päris traditsioonilised muinasjutud need muidugi polnud. Ei saa öelda, et polnud üldse muinasjutud, aga polnud enamasti muinasjutud lastele. Stiil oli suhteliselt aeglane ja mõnevõrra raskepärane, mitmed lood pigem nägemuse kui jutustuse moodi. Polnud selline raamat, mida järjest lugeda, pigem võtsin ühe muinasjutu korraga ja järgmise alles järgmisel päeval. Aga ega sellepärast vähem meeldinud.

Lugedes mõtlesin, kuidas õudselt raske on ise mitte laps olles muinasjutte lapsena lugeda. Ei ole nii, et näed sõna võlur ja mõtled et oo, võlur. Igal pool kahtlustad sümboleid ja siin need enamasti olidki sümbolid. Hea, kui aru sain, aga kindlasti paljudest ei saanud ka (idamaade teemat puudutav näiteks). Meeldis, et raamatu lõpus oli ühe Hesse uurija järelsõna ka ära toodud, kus ta natuke lahti seletas nonde muinasjuttude sisu. 

Mitu muinasjuttu on I ms ajal või ümbruses kirjutatud, seetõttu oli sõjateema päris mitmes muinasjutus sees. Aga ka Saksamaa lühiajalugu näiteks. Ja kirjaniku elulugu, võiks öelda, sest kes kirjanik ikka muu on kui võlur.

Kui nüüd tagasi vaadata, on kogu mu elu möödunud tolle soovi tähe all - omada võlujõudu. See, kuidas aja jooksul muutusid võlusoovide eesmärgid, kuidas ma nad pikkamisi välisilmast ära pöörasin ja endasse suunasin, kuidas ma aegamööda püüdlesin selle poole, et mitte muuta asju, vaid iseennast, kuidas ma õppisin lihtlabast võlukübaraga saavutatud nähtamatust asendama nähtamatusega, mida valdab teadja, kes ise kõike märgates alati nähtamatuks jääb - see olekski minu tegelik elulugu. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...