Olen varem lugenud vist kolme Hesse raamatut ja need on kõik meeldinud, seepärast oli positiivne üllatus näha, et ta on ka muinasjutte kirjutanud ja need on suisa eesti keelde tõlgitud.
Päris traditsioonilised muinasjutud need muidugi polnud. Ei saa öelda, et polnud üldse muinasjutud, aga polnud enamasti muinasjutud lastele. Stiil oli suhteliselt aeglane ja mõnevõrra raskepärane, mitmed lood pigem nägemuse kui jutustuse moodi. Polnud selline raamat, mida järjest lugeda, pigem võtsin ühe muinasjutu korraga ja järgmise alles järgmisel päeval. Aga ega sellepärast vähem meeldinud.
Lugedes mõtlesin, kuidas õudselt raske on ise mitte laps olles muinasjutte lapsena lugeda. Ei ole nii, et näed sõna võlur ja mõtled et oo, võlur. Igal pool kahtlustad sümboleid ja siin need enamasti olidki sümbolid. Hea, kui aru sain, aga kindlasti paljudest ei saanud ka (idamaade teemat puudutav näiteks). Meeldis, et raamatu lõpus oli ühe Hesse uurija järelsõna ka ära toodud, kus ta natuke lahti seletas nonde muinasjuttude sisu.
Mitu muinasjuttu on I ms ajal või ümbruses kirjutatud, seetõttu oli sõjateema päris mitmes muinasjutus sees. Aga ka Saksamaa lühiajalugu näiteks. Ja kirjaniku elulugu, võiks öelda, sest kes kirjanik ikka muu on kui võlur.
Kui nüüd tagasi vaadata, on kogu mu elu möödunud tolle soovi tähe all - omada võlujõudu. See, kuidas aja jooksul muutusid võlusoovide eesmärgid, kuidas ma nad pikkamisi välisilmast ära pöörasin ja endasse suunasin, kuidas ma aegamööda püüdlesin selle poole, et mitte muuta asju, vaid iseennast, kuidas ma õppisin lihtlabast võlukübaraga saavutatud nähtamatust asendama nähtamatusega, mida valdab teadja, kes ise kõike märgates alati nähtamatuks jääb - see olekski minu tegelik elulugu.
Kommentaarid