Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #7 Rumeenia Maria

Rumeenia kuninganna Maria (1875-1938)


Marie Alexandra Victoria sündis 1875.aastal Suurbritannias. Tema isa oli prints Alfred (ja vanaema  kuniganna Victoria), ema oli nime poolest Maria, Vene tsaar Aleksander II tütar. Nii et jälle üks tütarlaps, kelle kõik vanavanemad olid monarhid.

Marial oli 1 vend ja 3 õde, tema ise oli vanuselt teine laps. Maria hüüdnimi peres oli Missy, õdedel Ducky, Sandra ja Baby Bee. Vend Alfrediga läks halvasti- suri 25-aastasena juba (lasi end maha). Isa Alfred oli sõjaväelise tegevuse tõttu tihti kodust ära ja lapsed olid põhiliselt ema kasvatada. Lapsed olid samas ikkagi anglikaani usku ristitud ja polnud ema järgi õigeusklikud (ema Maria sellega muidugi rahul polnud).

Kui Maria oli 11-aastane, kolis pere isa töökohustuste tõttu Maltale. Seal oldud aega on Maria meenutanud oma elu kõige õnnelikumana. Muuhulgas kinkis ema talle valge hobuse, kellega ta igapäevaselt ratsutamas käis, Maltal tabas teda ka esimene armastus- üks isa laevakaptenitest. Lapsed suhtlesid tollal lähedalt ka oma nõo tulevase kuninga George V-ga.

Noor Maria.
1889.aastal kolis pere Saksamaale Coburgi. Siin pandi varasemast rohkem rõhku laste kultuurilisele harimisele (muusikale, kunstile, teatrile). Pereema korraldas ka talvepidusid, kus lapsed said uisutada ja jäähokit mängida.

Kui Maria abiellumisikka jõudis, oli üheks võimalikuks kosilaseks seesama mainitud George V (tollal lihtsalt prints George). Kosjad jäid katki, sest paari emad polnud asjaga pärid. Maria emale ei meeldinud muuhulgas see, et George ja Maria olid nõod ja nõbudevaheline abiellumine polnud õigeusus soositud (can't say I disagree).

Mariale leiti meheks Rumeenia kroonprints Ferdinand. (Maria vanaemale kuninganna Victoriale see variant küll väga ei istunud, sest Rumeenia poliitiline olukord oli juba pigem ebastabiiline.) Pulmad toimusid 1893.aastal Saksamaal, arvutus näitab, et Maria oli siis 17-aastane. Pulmatseremooniaid peeti kolm: ilmalik, anglikaani ja katolik (Ferdinandi usk).

Abielus olid Maria ja Ferdinandi esimesed aastad pigem keerulised, aga hiljem said neist head sõbrad. Paaril sündis 6 last- 3 poega ja 3 tütart. Vanimast pojast sai järgmine Rumeenia kuningas Carol, tütred Elisabeth ja Marie said abielu kaudu vastavalt Kreeka ja Jugoslaavia kuningannaks. (Seetõttu kutsuti Mariat Balkani ämmaks.)

Maria noorim tütar Ileana, Rumeenias väga populaarne.
Abiellus Austriasse. Vanaduspõlves asutas USAs
Põhja-Ameerika esimese ingliskeelse õigeusu kloostri
ja oli elu lõpuni nunn.
Rumeenia inimeste poolt võeti Maria hästi vastu, aga tema ise ei suutnud sealolekuga hästi harjuda. Elukoha ruumid olid tema meelest sakslaslikult raskepärased, tema iseloom ja käitumine tekitasid õukonnas küsimusi ja konflikte. Ja nii edasi.

Sellega seoses (või mitte?) oli Marial aegade jooksul mitmeid lähedasi meessoost sõpru (mõni nimetaks neid armukesteks), nende hulgas näiteks Waldorf Astor. Mõned kuulujututajad arvasid, et mõni Maria lastest polnudki Ferdinandi oma.

1914. aastal sai Ferdinand Rumeenia kuningaks ja Maria seega kuningannaks. Põhiküsimuseks sai see, kes Rumeenia peaks maailmasõtta astuma või mitte. Maria arvas, et peaks Antanti riikidega liituma ja andis sellest mõttest ka abikaasale valjuhäälselt märku. (Üldse oli ta päris jõuline kuju, kui parajasti tahtis olla.) Rumeenia astuski sõtta. Maria igapäevaseks tegevuseks sai nüüd Rumeenia Punase Risti toetamine ja õena töötamine.

Kuningapaari kroonimine toimus alles 1922.aastal. Ferdinand kroonis ennast kõigepealt ise ja siis oma naise.
Maria oma kroonimisehteis.
Kroon on tehtud Transilvaania kullast.
Kroonimispidustused olid sama uhked kui see kroon.
(Huvitav, kas ta peal on raske?)
1926.aastal astus Maria õigeusku, öeldes ise põhjenduseks soovi oma rahvale lähemal olla. 1927.aastal suri kuningas Ferdinand ja kuningaks sai Maria pojapoeg Mihai (ühtlasi viimane Rumeenia kuningas, sünd. 1921). Marie suri 1938.aastal.

Eesti keeles on ilmunud Maria autobiograafia "Ühe kuninganna elu".

Kes on luulesõber, leiab kuninganna Maria ka ühest Dorothy Parkeri luuletusest:
Oh, life is a glorious cycle of song,
A medley of extemporanea;
And love is a thing that can never go wrong;
And I am Marie of Roumania.
Lõpetuseks väike valik sellest, mida internet kuninganna Maria kohta pakkus. Olen mina ka igasuguseid guugeldanud, aga sihukest saaki pole veel olnud. Peale vajutades saab lähemalt vaadata. Ekstravagantne on vist see sõna.





Wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...