Otse põhisisu juurde

Lõputu kohvijoomine

Ehk on aeg üheks vanakooli postituseks taas küps.

Istusin mina nädalavahetusel ühes Tartu kohvikus (mitmed ütlevad, et kohvikuid on Tartus nii palju, et sellise suurusega linna kohta on neid kohe väga palju, aga see ei puutu hetkel üldse asjasse) ja vaatasin enda ümber ringi. Nägin mitmesuguseid inimesi.
  • Mees, kes luges lehte ja jõi kohvi - selline kuju võiks olla stammkunde. Isegi kui iga päev on erinev mees, kes lehte loeb ja kohvi joob, on tegelaskuju põhimõtteliselt sama.
  • Noor pere- lokkidega ema (tundus, et olid tehtud mitte päris lokid), prillidega isa ja huvitava näoga laps. Laps kõndis ümber laua ringi ja seletas midagi, ema ütles talle midagi vastu, isa istus. 
  • Kaks paari - antud söögikoha keskne laudkond (mis istekohta puutub). Tšikid olid pikkade mustaks värvitud juustega, noid mehi ma isegi ei mäleta enam. Vahepeal käis jutt igal juhul koristajatest, kes tolmuimejat ära ei tunne. 
  • Tülitsev? paar - Tütarlaps vaatas noormehe poole kissis silmadega ja sisistas midagi öelda, noormees vaatas talle vastu minu meelest suht muheda näoga ega öelnud suurt midagi. Siit ka küsimärk. Üksi ei saa tülis olla. Kui ainult tütarlaps noormehega tülis oli ja noormees temaga vastu tülis olla ei tahtnud, siis järelikult nad polnud tülitsev paar? Mulle muide tundus, et see noormehe niisama muhelemine oli päris edukas, sest kui nad ära läksid, tundusid suhted juba mõlemapoolselt sõbralikud. 
  • Värske paar - istusid muide samasse lauda, kust eelmine paar lahkus. Neid vaadates muhelesin mina ;) Noormees oli ikka suht kõrvuni sees ja vaatas tütarlast õrnal sädemetest põksuval pilgul. Tüdruk näppis kõrvarõngaid ja vaatas vahepeal kõrvale (kas lihtsalt selleks, et diip olla, või sellepärast, et pidev silmavaatamine ebamugavaks osutus). 
  • Sugulased - kaks kusagil keskealist naist (kes näo järgi öeldes võisid olla õed), üks täisealine neiu (minu kujutlustes ühe naise tütar) ja üks noormees (minu arvates neiu peigumees). Kõigepealt käis (pigem valjuhäälne) lõbus arutelu sel teemal, kas peaks autod kesklinna jätma ja mõned dringid tegema. Sellest ideest küll loobuti, kell oli ka kusagil 12 alles. Hiljem arutleti reisimise teemadel- neiu rääkis, et peaks raha koguma ja kuhugi minema, prouad rääkisid sellest, kus nad on käinud.
  • Pere 2 lapsega - 2 väikest last, ema ja isa. Tähelepanuväärne on see, et mehel ja naisel oli samasugune soeng (kusagil lõugadeni suhteliselt sirged juuksed). 
  • Tugevate geenidega isa ja tema pere - ema, isa ja 2 väikest last. Viimased olid täiesti isa suust välja kukkunud, eriti suurem laps. Ja selles pole midagi halba, sest see isa oli... *sa ei näe seda, aga ma kergitan kulme praegu* kobe tükk, noh.  
  • Tudenginoorus - vanakooli moodi tänapäeva tudeginoormees väljapaistvate prillide ja korbilindiga lõbustas kahte tüdrukut (sest tema tõesti oli põhiline, kes seal rääkis). Muuhulgas rääkis noormees huvitavast uuringust kohvijoomise ja suremuse kohta. Selgus, et inimesed, kes joovad kuni 6 tassi kohvi päevas, ei sure varem kui need, kes ei joo kohvi. (Huvitav, mis mõõduga need tassid kah arvestatud on.) 
  • Ema ja tütar - pidid olema, täpselt samasuguste silmade ja muude sarnasustega olid. Kas tõesti rääkisid nad poliitikast?
  • Tütarlaps nurgalauas - ei paistnud millegagi silma, sest oli üksi ja seetõttu ei rääkinud (ka omaette mitte). Pikad juuksed olid ilusad. 
  • Kaks naist teises nurgalauas - kõigepealt oli üks naine tükk aega üksi, siis tuli teine ka. Istusid vist minu suhtes kehvas kohas, sellepärast ei pannud neid väga tähele. 
Lõpetuseks märgin ära, et ma pole mingi jube igale poole nina toppija, vaid panen lihtsalt tähele ega oska kuulmist välja lülitada. 

Kommentaarid

  1. Ma pigem ka arvan, et too ikka ei olnud tülitsev paar. Neiu ilmselt õrritas noormeest või ütles asju, mis talle ei meeldi, aga ta teab, et need on asjad, millega ta peab leppima, kuna noormehele need asjad meeldivad. Näiteks: "Ma nägin küll, kuidas sa tolle ultraminiga brüneti sääri ülikooli juures vaatasid!" (mispeale kissitad silmi, sest sul on ju õigus, samas tead, et kutt on sinu mis sinu). Noormees ei oska siis muud tehagi kui muiata ... Tema muiges on justkui sõnum: "Poisid jäävad ju poisteks ..."

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...