Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #4

Alfred

Alfred sündis 6.augustil 1844. Perekonnaringis oli tema hüüdnimeks Affie (nagu valesti hääldatud lühend Alfredist).

Tema huvi oli sõjaväes karjääri teha, sellega alustas ta juba teismeeas. 1867.aastal külastas ta fregatt Galateal teenides esimese kuningliku perekonna liikmena Austraaliat. 1868.aastal, kui Alfred taas Austraalias käimas oli, üritati teda tappa- ei õnnestunud. (Üritaja elu võtmine seevastu oli edukas.) Alfred külastas oma reisidel ka Uus-Meremaad, Hawaiid, Jaapanit, Hong Kongi.

1874.aastal Alfred abiellus, kaasaks Vene tsaar Aleksander II tütar Maria. Viktoriiniküsimus: Kelle järgi on nime saanud kuulus Marie küpsis? Sellesama Maria. Esimesed Marie küpsised valmistas üks väike inglise pagaritöökoda Alfredi ja Maria pulmade auks.

Maria pidas ennast võrreldes mõnede teiste briti kuningliku pere liikmega tähtsamaks, ka briti seltskonnas ei võetud teda hästi vastu. Abielu polnud samuti kuuldavasti kuigi õnnelik. Siiski sündis paaril 6 last (üks küll sündis surnult). Ühest tütrest sai abielu kaudu Rumeenia kuninganna. Üks tütar oli abielus kaks korda (lihtsalt sellepärast mainin, et 20.sajandi alguses polnud lahutus just kõige tavapärasem veel). Vanim laps Alfred tulistas ennast (samal ajal, kui perekonnas tähistati Alfredi ja Maria hõbepulmi) ja suri paar nädalat hiljem 24 aasta vanusena aastal 1899.

Alfred ja Maria ning tütred Marie, Victoria Melita ja Alexandra.
Puudu on vanim laps Alfred ja noorim Beatrice. 
1893.aastal sai Alfredist (peale isapoolse onu Ernsti surma) Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog. Saksamaal nähti teda algul välismaalase ja võõrana, aga peagi võeti siiski omaks.

Alfred oli muusikahuviline, talle meeldis viiulit mängida, kuigi eriti hea mängija ta just polnud. Samuti kogus ta klaasi ja keraamikat, seda presenteeris abikaasa Maria Coburgi kindluses peale tema surma.

graphic:  Coburg castle
Coburgi kindlus saab presenteeritud suuresti sellepärast, et seal ma olen käinud.
Alfred suri 1900.aastal, pool aastat enne oma ema Victoriat.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kommentaarid

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...