Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #4

Alfred

Alfred sündis 6.augustil 1844. Perekonnaringis oli tema hüüdnimeks Affie (nagu valesti hääldatud lühend Alfredist).

Tema huvi oli sõjaväes karjääri teha, sellega alustas ta juba teismeeas. 1867.aastal külastas ta fregatt Galateal teenides esimese kuningliku perekonna liikmena Austraaliat. 1868.aastal, kui Alfred taas Austraalias käimas oli, üritati teda tappa- ei õnnestunud. (Üritaja elu võtmine seevastu oli edukas.) Alfred külastas oma reisidel ka Uus-Meremaad, Hawaiid, Jaapanit, Hong Kongi.

1874.aastal Alfred abiellus, kaasaks Vene tsaar Aleksander II tütar Maria. Viktoriiniküsimus: Kelle järgi on nime saanud kuulus Marie küpsis? Sellesama Maria. Esimesed Marie küpsised valmistas üks väike inglise pagaritöökoda Alfredi ja Maria pulmade auks.

Maria pidas ennast võrreldes mõnede teiste briti kuningliku pere liikmega tähtsamaks, ka briti seltskonnas ei võetud teda hästi vastu. Abielu polnud samuti kuuldavasti kuigi õnnelik. Siiski sündis paaril 6 last (üks küll sündis surnult). Ühest tütrest sai abielu kaudu Rumeenia kuninganna. Üks tütar oli abielus kaks korda (lihtsalt sellepärast mainin, et 20.sajandi alguses polnud lahutus just kõige tavapärasem veel). Vanim laps Alfred tulistas ennast (samal ajal, kui perekonnas tähistati Alfredi ja Maria hõbepulmi) ja suri paar nädalat hiljem 24 aasta vanusena aastal 1899.

Alfred ja Maria ning tütred Marie, Victoria Melita ja Alexandra.
Puudu on vanim laps Alfred ja noorim Beatrice. 
1893.aastal sai Alfredist (peale isapoolse onu Ernsti surma) Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog. Saksamaal nähti teda algul välismaalase ja võõrana, aga peagi võeti siiski omaks.

Alfred oli muusikahuviline, talle meeldis viiulit mängida, kuigi eriti hea mängija ta just polnud. Samuti kogus ta klaasi ja keraamikat, seda presenteeris abikaasa Maria Coburgi kindluses peale tema surma.

graphic: Coburg castle
Coburgi kindlus saab presenteeritud suuresti sellepärast, et seal ma olen käinud.
Alfred suri 1900.aastal, pool aastat enne oma ema Victoriat.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »