Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #4

Alfred

Alfred sündis 6.augustil 1844. Perekonnaringis oli tema hüüdnimeks Affie (nagu valesti hääldatud lühend Alfredist).

Tema huvi oli sõjaväes karjääri teha, sellega alustas ta juba teismeeas. 1867.aastal külastas ta fregatt Galateal teenides esimese kuningliku perekonna liikmena Austraaliat. 1868.aastal, kui Alfred taas Austraalias käimas oli, üritati teda tappa- ei õnnestunud. (Üritaja elu võtmine seevastu oli edukas.) Alfred külastas oma reisidel ka Uus-Meremaad, Hawaiid, Jaapanit, Hong Kongi.

1874.aastal Alfred abiellus, kaasaks Vene tsaar Aleksander II tütar Maria. Viktoriiniküsimus: Kelle järgi on nime saanud kuulus Marie küpsis? Sellesama Maria. Esimesed Marie küpsised valmistas üks väike inglise pagaritöökoda Alfredi ja Maria pulmade auks.

Maria pidas ennast võrreldes mõnede teiste briti kuningliku pere liikmega tähtsamaks, ka briti seltskonnas ei võetud teda hästi vastu. Abielu polnud samuti kuuldavasti kuigi õnnelik. Siiski sündis paaril 6 last (üks küll sündis surnult). Ühest tütrest sai abielu kaudu Rumeenia kuninganna. Üks tütar oli abielus kaks korda (lihtsalt sellepärast mainin, et 20.sajandi alguses polnud lahutus just kõige tavapärasem veel). Vanim laps Alfred tulistas ennast (samal ajal, kui perekonnas tähistati Alfredi ja Maria hõbepulmi) ja suri paar nädalat hiljem 24 aasta vanusena aastal 1899.

Alfred ja Maria ning tütred Marie, Victoria Melita ja Alexandra.
Puudu on vanim laps Alfred ja noorim Beatrice. 
1893.aastal sai Alfredist (peale isapoolse onu Ernsti surma) Saksi-Coburgi ja Gotha hertsog. Saksamaal nähti teda algul välismaalase ja võõrana, aga peagi võeti siiski omaks.

Alfred oli muusikahuviline, talle meeldis viiulit mängida, kuigi eriti hea mängija ta just polnud. Samuti kogus ta klaasi ja keraamikat, seda presenteeris abikaasa Maria Coburgi kindluses peale tema surma.

graphic:  Coburg castle
Coburgi kindlus saab presenteeritud suuresti sellepärast, et seal ma olen käinud.
Alfred suri 1900.aastal, pool aastat enne oma ema Victoriat.

Allikad: wiki, pilt, pilt

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...