Otse põhisisu juurde

Kuningannad 1925 - #8 Suurbritannia Mary

Suurbritannia kuninganna Mary (1867-1953)

 


Victoria Mary Augusta Louise Olga Pauline Claudine Agnes (nimi jällegi on märkimisväärne) sündis 1867.aastal Inglismaal, kuigi tiitli poolest oli ta rohkem nagu Saksamaa jagu. Tema isa nimelt oli Saksamaal asuva Tecki (alati võlgades olev) hertsog. Ema oli Mary Adelaide- kunagise Suurbritannia kuninga George III lapselaps. Mary oli kõige vanem laps, peale teda oli veel kolm poissi. Mary hüüdnmi oli May (tema sünnikuu järgi).

Mary mehelesaamisega oli (minu jaoks) kentsakas lugu. Nimelt oli ta kõigepealt kihlatud Suurbritannia prints Albert Victoriga (4.postituse kuninganna Maudi vend), see aga suri 1892.aastal gripi tagajärjel tekkinud kopsupõletikku. 1893.aastal jõudsid asjad nii kaugele, et Mary abiellus hoopis Albert Victori venna George'iga (tulevane kuningas George V).

Mary ja George'i kihlusfoto
Pulmade puhul püüti olla väga tähelepanelikud, et mitte solvata Albert Victori mälestust, aga samas tekitas pulm ikka üldsuses elevust ka. Naisteajakirjad keskendusid Mary pruutkleidi detailsele tutvustamisele ja rahvahulgad kogunesid pulmapäeval tänavatele. Muide, see oli esimene kuninglik pulm, kus pruut ja peig Buckinghami palee rõdul inimesi tervitamas käisid.

Kuldkäevõru (teemantide, rubiini ja safiiriga)-
pulmakink Maryle tema mehe õdedelt Victorialt ja Maudilt.
Lapsi sündis paaril 6: 5 poega ja 1 tütar. Vanim poeg oli hiljem lühiajaliselt kuningaks saanud Edward VIII (Wallis Simpsoni abikaasa), vanuselt järgmine hiljem pikemaajaliselt kuningas olnud George VI. 3 ülejäänud pojast 2 abiellusid tähtsate naistega ja üks suri teismelisena. Ainus tütar oli nime poolest ka Mary.

Mary ja tema tütar Mary
20.sajandi algusaastail reisisid Mary ja George seoses esinduskohustustega palju ringi, eriti just Briti impeeriumi riikides (Kanadas, Indias, Uus-Meremaal näiteks). 1910.aastal said neist kuningas George V ja kuninganna Mary. Maiteagi, mis nad siis tegid. Kindlasti reisisid veel.

1936.aastal George V suri ja kuningaks sai tema poeg Edward VIII. Kui viimane Wallis Simpsoniga abielluda tahtis, oli Mary pehmelt öeldes selle vastu. Edward astus tagasi ja Mary keskendas ka tähelepanu oma järgmisele kuningaks saanud pojale George VI-le. Mary käis George'i tütarde Elizabethi ja Margaretiga mööda Londoni galeriisid ja muuseume, soovides pakkuda tüdrukutele kultuurilisi enseharimisvõimalusi.
Kuninganna Mary ja tema lapselaps
tulevane kuninganna Elizabeth II
(nende sugulus on küll üsna selgesti näha)
Mary oli veel elus, kui Elizabeth (1952.a.) kuningannaks sai, aga suri enne Elizabethi kroonimispidustusi 1953.aastal.

Kuninganna Mary, tema poeg kuningas George VI,
kuninganna Elizabeth II ja väike prints Charles.
Aasta võiks olla 1948 või 1949.
(Mulle meeldivad põlvkondi näitavad pildid.)
Mary järgi on nimetatud laevu, on ju praegugi üks tohutu suur Queen Mary olemas. Koole on ka kuninganna Mary nimelisi ja Antarktikas asub Queen Mary Land.

Claire Bloom kuninganna Maryna filmis "Kuninga kõne"
Kuninganna Mary on Ühendkuningriigi kuningannadest kindlasti kõige säravam selle sõna otseses mõttes- ta armastas väga igasuguseid kalliskividega vidinaid. Või nagu ütleb üks teravmeelne blogija: ta oli kuninganna, kes tõepoolest mängis oma mänguasjadega. Mary kogus just eriti perekondliku väärtusega ehteid ja tal oli eraldi arvepidamine selle kohta, milliseid ehteid ta mingite riietega mingite sündmuste puhul kandis. Pole ka imestada- kuna tema jaoks polnud probleem kanda korraga mitut kaelakeed, prossi ja käevõru, siis oli tõesti hea, kui kõik kantav oli üles märgitud. (Juhuks, kui midagi ära kadus vms.)

Aga kui natuke otsest blingi ka siia panna, siis Mary tiaaradest kuulsaim on ilmselt Suurbritannia ja Iirimaa Tüdrukute tiaara. Selle sai ta pulmakingiks noidsamu tüdrukuid esindanud komitee käest, kes kingi tarvis korjanduse tegi.

The Girls of Great Britain and Ireland tiara
on Elizabeth II lemmikuid.
Nüüd sai küll pilte rohkem kui juttu vist, aga see pidigi tänapäeva inimese teema olema ju ;)

Wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...