Otse põhisisu juurde

Unustasin oma nelgid rongi

Reedel külastas Tartut Vaiko Eplik koos Eliidiga. Tundub, et kontserdil oli reklaami vähem kui mõnel teisel enne seda, sest mitmed mulle teada olevad inimesed olid üllatunud sellest kuuldes. Teine, parem asi, oli see, et ilmselt samal põhjusel oli kontserdil ruuuumi olla. Liiga hästi on meeles mingid ülemüüdud kontserdid kusagil uberikus, kus tundub, et kui küünarnukke kasutusele ei võta, tambitakse sind lihtsalt jalge alla. Seekord oli vabu kohti nagu muda, sai valida, kas istud või seisad. Aga samas piinlikult vähe inimesi ka polnud, see kah oluline.

Oo, ja välise külje pealt mulle meeldis veel see, et vihma sadas ainult enne ja peale kontserti ja piletikontrolli juures jagati paberit, millega oma tagumikualune enne istumist kuivaks pühkida.

See on ka vist väline asi, et nii stiilset bassimeest kui ansamblis Eliit, pole mitte kellelgi teisel. Väga huvitav võlu on tal, väga huvitav. Muid huve ei teki tema füüsilise keha suhtes, aga tahaks muudkui vaadata teda oma bassi mängimas.

"Homne päev" on uus (või juba vana) hümn kosutavate laulude tabelis. Pane see pülga peal nende lugude hulka, mida hommikul tööle/kooli/kuhuiganes minnes kuulad, küll sa siis näed. Mõnikord tundub, et laulud nagu poleks piisavalt kõvasti, see oli kontserdil kõvasti, nii otseselt kui...hmm...hingeliselt.

Ka vana kosutavate laulude tabelis olija "Armastus päästab maailma" tuli esitamisele. Laul on Raatuse ühika pikkade koridoridega kokku laulatatud ja sõnadele ei tule kunagi hallituskorda peale. Kaunis.

Mis puutub viimasesse plaati "Nelgid", siis hakkasin mingil hetkel alles aru saama, et tegemist on vist nagu plaadiesitluskontserdiga, mitmed lood tulid esitamisele. Irooniline Valgre ja Quasimodo Eesti külas on ju väga fantaasiarikkad. Küsimus on ikka veel selles, kas kodanik Veiko Hapnik (nagu ta ennast nimetas) väga soovides ja püüdes suudaks teha ka mõne halva plaadi. Ei saa unustada, et "Nelgid" on tal juba teine plaat 2014.aastal. (Tavaliselt need, kes mitu plaati aastas toodavad, teevad mingit kräppi.)

Mine tea kust või miks kargas keset kontsertot pähe ka üks kunagi kuuldud tark lause: Üksi ei saa tülis olla. Just! Sest isegi, kui oled iseendaga tülis, siis tülitsevad sinu kaks (või enam) poolt.

Siin üks möödunud aasta postitus Epliku lugude kohta.

Siin on jutu sees mainitud kosutavate laulude tabel aastast 2010.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...