Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #6

Maria Fjodorovna


Temast sai tulevikus Aleksander III abikaasa, aga 1847.aastal sündides oli ta Taani printsess Marie Sophie Frederikke Dagmar. (Ainus käsitletavatest tsaaride abikaasadest, kes polnud mõnest Saksa riigist imporditud.)

Dagmarit kutsuti pereringis nimega Minnie, tema isa oli tulevane Taani kuningas Christian IX  ja ema Saksa päritolu printsess Louise. Peres oli kokku 6 last, lisaks Dagmarile ka näiteks Taani troonipärija Frederik VIII (praeguse Taani kuninganna vanavanaisa), Inglise kuningas Edward VII-ga abiellunud Alexandra (Elizabeth II vanavanaema) ja Kreeka kuningaks valitud Georg. Seoses sellega, et lapsed nii head partiid tegid, kutsuti Dagmari isa Euroopa äiaks.

Oo, muide, siit ka põhjus, miks tsaar Nikolai II ja Inglise kuningas George V olid nii sarnased. Nende emad olid õed (Dagmar oli Nikolai ema ja Alexandra George'i ema). Seda on muidugi varem ka räägitud, et nood mehed olid omavahel nõod, aga ma kunagi ei teadnud kuidas täpselt.

Siin nad ongi. Kumb on kumb?
Aleksander III, kelle naiseks Dagmar lõpuks sai, polnud troonipärijana sündinud, tegelikult pidi tsaariks saama tema vanem vend Nikolai. Ja, naljakas lugu küll, Dagmar oli algul kihlatud hoopis selle Nikolaiga. Too suri aga õige varsti peale kihlusi meningiiti, viimaseks sooviks see, et Dagmar abielluks tema venna Aleksandriga. Nõnda läkski- Dagmar saadeti suurte rahvahulkade (nende hulgas ka nt Hans Christian Andersen) saatel Taanist Venemaale, kus ta luterluse õigeusu vastu vahetas ja Maria Fjodorovnaks sai. Uhked pulmad peeti 1866.aastal Talvepalees.

Anitškovi palee, kuhu Maria ja Aleksander peale pulmi elama kolisid.
 Paaril oli kuus last (kaks neist surid enne täisealiseks saamist). Esimene laps oli tulevane (ja ühtlasi viimane) tsaar Nikolai II.

Perepilt
Perekond käis õige tihti suviti Maria kodumaal Taanis, kus kogunesid kõik Maria õed-vennad oma abikaasade ja lastega. Nad nautisid Taanis käimist, sest siin sai rahulikumalt olla, polnud pidevat julgeolekuhirmu. (Venemaal leidus ikka monarhiavastaseid, kes tsaari ja ta pere peale hammast ihusid.)

1881.aastast alates oli Maria tsarinna, aga poliitikasse ta üldiselt väga ei sekkunud. Inimeste hulgas oli ta populaarne, ehk ka sellepärast, et õppis kohe vene keele ära. Samuti meeldis Mariale kõrgemas seltskonnas ballidel ja pidustustel liikuda, pidusid korraldas ta ise ka.

1894.aastal sai Mariast lesktsarinna (novembri algul suri Aleksander III). Sajandivahetuse aegu ja hiljem veetis Maria palju aega välismaal, külastades näiteks õde Inglismaal. Koos õega ostsid nad ka  Hvidøre villa Taanis oma kodumail viibimiste ajal kasutamiseks.

Hvidøre (praegu konverentsikeskus)
Maria oli muide ka väga Soome-sõbralik - venestamise ajal püüdis ta Soome poole minevat lööki pehmendada. Ise Soomet külastades lasi ta endale mängida Soome hümni, mis polnud tol hetkel muidugi sugugi lubatud muusikapala.

I maailmasõja ajal oli Maria Venemaa Punase Risti president, peale sõda sai tema alaliseks elukohaks Hvidøre. Ühtlasi hoidis ta veel peale sõdagi pikka aega kinni mõttest, et poeg Nikolai oma perega on elus.

Maria suri 1928.aastal 80-aastaselt. 2006.aastal maeti ta ümber Venemaale, kuna tema soov oli olnud Aleksander III kõrvale maetud saada.

1971.a.filmis "Nicholas and Alexandra"
kehastas Mariat Irene Worth.
1997.aasta multikas "Anastasia" tegi Maria häält ei keegi muu kui
Angela "Mõrv sai teoks" Lansbury.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...