Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #6

Maria Fjodorovna


Temast sai tulevikus Aleksander III abikaasa, aga 1847.aastal sündides oli ta Taani printsess Marie Sophie Frederikke Dagmar. (Ainus käsitletavatest tsaaride abikaasadest, kes polnud mõnest Saksa riigist imporditud.)

Dagmarit kutsuti pereringis nimega Minnie, tema isa oli tulevane Taani kuningas Christian IX  ja ema Saksa päritolu printsess Louise. Peres oli kokku 6 last, lisaks Dagmarile ka näiteks Taani troonipärija Frederik VIII (praeguse Taani kuninganna vanavanaisa), Inglise kuningas Edward VII-ga abiellunud Alexandra (Elizabeth II vanavanaema) ja Kreeka kuningaks valitud Georg. Seoses sellega, et lapsed nii head partiid tegid, kutsuti Dagmari isa Euroopa äiaks.

Oo, muide, siit ka põhjus, miks tsaar Nikolai II ja Inglise kuningas George V olid nii sarnased. Nende emad olid õed (Dagmar oli Nikolai ema ja Alexandra George'i ema). Seda on muidugi varem ka räägitud, et nood mehed olid omavahel nõod, aga ma kunagi ei teadnud kuidas täpselt.

Siin nad ongi. Kumb on kumb?
Aleksander III, kelle naiseks Dagmar lõpuks sai, polnud troonipärijana sündinud, tegelikult pidi tsaariks saama tema vanem vend Nikolai. Ja, naljakas lugu küll, Dagmar oli algul kihlatud hoopis selle Nikolaiga. Too suri aga õige varsti peale kihlusi meningiiti, viimaseks sooviks see, et Dagmar abielluks tema venna Aleksandriga. Nõnda läkski- Dagmar saadeti suurte rahvahulkade (nende hulgas ka nt Hans Christian Andersen) saatel Taanist Venemaale, kus ta luterluse õigeusu vastu vahetas ja Maria Fjodorovnaks sai. Uhked pulmad peeti 1866.aastal Talvepalees.

Anitškovi palee, kuhu Maria ja Aleksander peale pulmi elama kolisid.
 Paaril oli kuus last (kaks neist surid enne täisealiseks saamist). Esimene laps oli tulevane (ja ühtlasi viimane) tsaar Nikolai II.

Perepilt
Perekond käis õige tihti suviti Maria kodumaal Taanis, kus kogunesid kõik Maria õed-vennad oma abikaasade ja lastega. Nad nautisid Taanis käimist, sest siin sai rahulikumalt olla, polnud pidevat julgeolekuhirmu. (Venemaal leidus ikka monarhiavastaseid, kes tsaari ja ta pere peale hammast ihusid.)

1881.aastast alates oli Maria tsarinna, aga poliitikasse ta üldiselt väga ei sekkunud. Inimeste hulgas oli ta populaarne, ehk ka sellepärast, et õppis kohe vene keele ära. Samuti meeldis Mariale kõrgemas seltskonnas ballidel ja pidustustel liikuda, pidusid korraldas ta ise ka.

1894.aastal sai Mariast lesktsarinna (novembri algul suri Aleksander III). Sajandivahetuse aegu ja hiljem veetis Maria palju aega välismaal, külastades näiteks õde Inglismaal. Koos õega ostsid nad ka  Hvidøre villa Taanis oma kodumail viibimiste ajal kasutamiseks.

Hvidøre (praegu konverentsikeskus)
Maria oli muide ka väga Soome-sõbralik - venestamise ajal püüdis ta Soome poole minevat lööki pehmendada. Ise Soomet külastades lasi ta endale mängida Soome hümni, mis polnud tol hetkel muidugi sugugi lubatud muusikapala.

I maailmasõja ajal oli Maria Venemaa Punase Risti president, peale sõda sai tema alaliseks elukohaks Hvidøre. Ühtlasi hoidis ta veel peale sõdagi pikka aega kinni mõttest, et poeg Nikolai oma perega on elus.

Maria suri 1928.aastal 80-aastaselt. 2006.aastal maeti ta ümber Venemaale, kuna tema soov oli olnud Aleksander III kõrvale maetud saada.

1971.a.filmis "Nicholas and Alexandra"
kehastas Mariat Irene Worth.
1997.aasta multikas "Anastasia" tegi Maria häält ei keegi muu kui
Angela "Mõrv sai teoks" Lansbury.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...