Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #6

Maria Fjodorovna


Temast sai tulevikus Aleksander III abikaasa, aga 1847.aastal sündides oli ta Taani printsess Marie Sophie Frederikke Dagmar. (Ainus käsitletavatest tsaaride abikaasadest, kes polnud mõnest Saksa riigist imporditud.)

Dagmarit kutsuti pereringis nimega Minnie, tema isa oli tulevane Taani kuningas Christian IX  ja ema Saksa päritolu printsess Louise. Peres oli kokku 6 last, lisaks Dagmarile ka näiteks Taani troonipärija Frederik VIII (praeguse Taani kuninganna vanavanaisa), Inglise kuningas Edward VII-ga abiellunud Alexandra (Elizabeth II vanavanaema) ja Kreeka kuningaks valitud Georg. Seoses sellega, et lapsed nii head partiid tegid, kutsuti Dagmari isa Euroopa äiaks.

Oo, muide, siit ka põhjus, miks tsaar Nikolai II ja Inglise kuningas George V olid nii sarnased. Nende emad olid õed (Dagmar oli Nikolai ema ja Alexandra George'i ema). Seda on muidugi varem ka räägitud, et nood mehed olid omavahel nõod, aga ma kunagi ei teadnud kuidas täpselt.

Siin nad ongi. Kumb on kumb?
Aleksander III, kelle naiseks Dagmar lõpuks sai, polnud troonipärijana sündinud, tegelikult pidi tsaariks saama tema vanem vend Nikolai. Ja, naljakas lugu küll, Dagmar oli algul kihlatud hoopis selle Nikolaiga. Too suri aga õige varsti peale kihlusi meningiiti, viimaseks sooviks see, et Dagmar abielluks tema venna Aleksandriga. Nõnda läkski- Dagmar saadeti suurte rahvahulkade (nende hulgas ka nt Hans Christian Andersen) saatel Taanist Venemaale, kus ta luterluse õigeusu vastu vahetas ja Maria Fjodorovnaks sai. Uhked pulmad peeti 1866.aastal Talvepalees.

Anitškovi palee, kuhu Maria ja Aleksander peale pulmi elama kolisid.
 Paaril oli kuus last (kaks neist surid enne täisealiseks saamist). Esimene laps oli tulevane (ja ühtlasi viimane) tsaar Nikolai II.

Perepilt
Perekond käis õige tihti suviti Maria kodumaal Taanis, kus kogunesid kõik Maria õed-vennad oma abikaasade ja lastega. Nad nautisid Taanis käimist, sest siin sai rahulikumalt olla, polnud pidevat julgeolekuhirmu. (Venemaal leidus ikka monarhiavastaseid, kes tsaari ja ta pere peale hammast ihusid.)

1881.aastast alates oli Maria tsarinna, aga poliitikasse ta üldiselt väga ei sekkunud. Inimeste hulgas oli ta populaarne, ehk ka sellepärast, et õppis kohe vene keele ära. Samuti meeldis Mariale kõrgemas seltskonnas ballidel ja pidustustel liikuda, pidusid korraldas ta ise ka.

1894.aastal sai Mariast lesktsarinna (novembri algul suri Aleksander III). Sajandivahetuse aegu ja hiljem veetis Maria palju aega välismaal, külastades näiteks õde Inglismaal. Koos õega ostsid nad ka  Hvidøre villa Taanis oma kodumail viibimiste ajal kasutamiseks.

Hvidøre (praegu konverentsikeskus)
Maria oli muide ka väga Soome-sõbralik - venestamise ajal püüdis ta Soome poole minevat lööki pehmendada. Ise Soomet külastades lasi ta endale mängida Soome hümni, mis polnud tol hetkel muidugi sugugi lubatud muusikapala.

I maailmasõja ajal oli Maria Venemaa Punase Risti president, peale sõda sai tema alaliseks elukohaks Hvidøre. Ühtlasi hoidis ta veel peale sõdagi pikka aega kinni mõttest, et poeg Nikolai oma perega on elus.

Maria suri 1928.aastal 80-aastaselt. 2006.aastal maeti ta ümber Venemaale, kuna tema soov oli olnud Aleksander III kõrvale maetud saada.

1971.a.filmis "Nicholas and Alexandra"
kehastas Mariat Irene Worth.
1997.aasta multikas "Anastasia" tegi Maria häält ei keegi muu kui
Angela "Mõrv sai teoks" Lansbury.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...