Otse põhisisu juurde

Kirsid sünnipäevatordil

Eile oli sünnipäev sellisel eesti muusika suurkujul nagu Vaiko Eplik. Ehk on veider 32-aastase inimese kohta suurkuju öelda, aga ei saa ka mingit väiksemat sõna võtta, kui Epliku peal on jumala käsi (nagu üks tabav netikommentaator kunagi ütles). Mõtlesin taaskord teemakohaste laulude topi tegemise peale, aga no see oleks ju veel poole hullem kui Tõnis Mägiga. Seega tuleb lihtsalt üks rodu lugusid, mis on tähendusrikkad olnud. Ja rodu tuleb ikka pikk, kuigi roogin suuuuure hulga laule välja, mis tegelikult ka vabalt võiksid siin olla.

Claire's Birthday - About last night - selline armas ja natuke süütu olekuga lugu, kaasahaarav
Claire's Birthday - Every little girl - kuidagi natuke dramaatiline selline, mõnus
Claire's Birthday - Overture - see laul teeb mind rõõmsaks
Claire's Birthday - Do you remember - mingil perioodil oli see hea emotsemise lugu, nüüd on lihtsalt hea kaasa üürata
Claire's Birthday/Rufus - Eighties coming back - jätkuvalt Eesti parim eurolugu, kui puhtalt laule võrrelda st

Koer - Te olete värdjad - seda laulu ma pole kuigi palju kuulanud, küll on ta mitmetes olukordades omas mõttes ümisemisele tulnud
Koer - Maiu on piimaauto - see on minu meelest selline sundlaul, proovi mitte mingi koha peal kaasa laulda, kui kusagilt käima pannakse

Vaiko Eplik ja Eliit - Pedajas - üks Epliku eplikulikumaid laule
Vaiko Eplik ja Eliit - Masterplan - see on jälle sihuke laul, mida väga ei kipu kaasa laulma, aga väga paeluv on kuulata

Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma -kui 21.sajandil on eesti muusikas olemas klassikat, siis see on see
Vaiko Eplik ja Eliit - November - sõnulseletamatu meeleoluga lugu
Vaiko Eplik ja Eliit - Kas usud sinagi - usun, et värskenduskuuri läbinud laul meeldib ka ansamblile Sõnajalg

Vaiko Eplik ja Eliit - In spe - mitu aastat peale selle plaadi ilmumist sain aru, et see on äge laul
Vaiko Eplik ja Eliit - Põgene Ragnar

Vaiko Eplik -  Õnnelik number - leidnud kasutust taustamuusikana, aga ka esiloleva muusikana suurepärane
Vaiko Eplik - Kevadeootus - vot see laul. Kas see võibki olla minu kõige lemmikum laul sellelt autorilt? Hm.
Vaiko Eplik - Minus - väga kauniste sõnadega laul muuhulgas
Vaiko Eplik - Nähtamatus - no näete, saab ju küll olla romantiline ka ilma imal olemata. Väga õhkamapanev.

Vaiko Eplik - Barokkpopp - hoia piipu kinni, kui see laul kummitama peaks hakkama
Vaiko Eplik - Pöördumatult soe - aww, nurr ja muud armsad häälitsused

Vaiko Eplik - Homne päev - kuula seda algust, on ju meeldivalt positiivsusele kallutav?
Vaiko Eplik - Soorebased - kuuldavasti suur raadiohitt? Ma pole siiani neid sõnu läbi lugenud ega tea, mida täpselt lauldakse.
Vaiko Eplik - Ajakaja - raske kommenteerida, aga meeleolu osas on siin midagi väga õigesti
Vaiko Eplik - Muuseas - parim algus- ja lõpulause

15 minutit sessiooni lõpuni - see laul kõnnib omaette kategoorias ja kuulub minu jaoks umbes samasuguse huumoriklassika hulka nagu Oti ja Märdi eurolood või linnud Tõnisted.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...