Otse põhisisu juurde

Kirsid sünnipäevatordil

Eile oli sünnipäev sellisel eesti muusika suurkujul nagu Vaiko Eplik. Ehk on veider 32-aastase inimese kohta suurkuju öelda, aga ei saa ka mingit väiksemat sõna võtta, kui Epliku peal on jumala käsi (nagu üks tabav netikommentaator kunagi ütles). Mõtlesin taaskord teemakohaste laulude topi tegemise peale, aga no see oleks ju veel poole hullem kui Tõnis Mägiga. Seega tuleb lihtsalt üks rodu lugusid, mis on tähendusrikkad olnud. Ja rodu tuleb ikka pikk, kuigi roogin suuuuure hulga laule välja, mis tegelikult ka vabalt võiksid siin olla.

Claire's Birthday - About last night - selline armas ja natuke süütu olekuga lugu, kaasahaarav
Claire's Birthday - Every little girl - kuidagi natuke dramaatiline selline, mõnus
Claire's Birthday - Overture - see laul teeb mind rõõmsaks
Claire's Birthday - Do you remember - mingil perioodil oli see hea emotsemise lugu, nüüd on lihtsalt hea kaasa üürata
Claire's Birthday/Rufus - Eighties coming back - jätkuvalt Eesti parim eurolugu, kui puhtalt laule võrrelda st

Koer - Te olete värdjad - seda laulu ma pole kuigi palju kuulanud, küll on ta mitmetes olukordades omas mõttes ümisemisele tulnud
Koer - Maiu on piimaauto - see on minu meelest selline sundlaul, proovi mitte mingi koha peal kaasa laulda, kui kusagilt käima pannakse

Vaiko Eplik ja Eliit - Pedajas - üks Epliku eplikulikumaid laule
Vaiko Eplik ja Eliit - Masterplan - see on jälle sihuke laul, mida väga ei kipu kaasa laulma, aga väga paeluv on kuulata

Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma -kui 21.sajandil on eesti muusikas olemas klassikat, siis see on see
Vaiko Eplik ja Eliit - November - sõnulseletamatu meeleoluga lugu
Vaiko Eplik ja Eliit - Kas usud sinagi - usun, et värskenduskuuri läbinud laul meeldib ka ansamblile Sõnajalg

Vaiko Eplik ja Eliit - In spe - mitu aastat peale selle plaadi ilmumist sain aru, et see on äge laul
Vaiko Eplik ja Eliit - Põgene Ragnar

Vaiko Eplik -  Õnnelik number - leidnud kasutust taustamuusikana, aga ka esiloleva muusikana suurepärane
Vaiko Eplik - Kevadeootus - vot see laul. Kas see võibki olla minu kõige lemmikum laul sellelt autorilt? Hm.
Vaiko Eplik - Minus - väga kauniste sõnadega laul muuhulgas
Vaiko Eplik - Nähtamatus - no näete, saab ju küll olla romantiline ka ilma imal olemata. Väga õhkamapanev.

Vaiko Eplik - Barokkpopp - hoia piipu kinni, kui see laul kummitama peaks hakkama
Vaiko Eplik - Pöördumatult soe - aww, nurr ja muud armsad häälitsused

Vaiko Eplik - Homne päev - kuula seda algust, on ju meeldivalt positiivsusele kallutav?
Vaiko Eplik - Soorebased - kuuldavasti suur raadiohitt? Ma pole siiani neid sõnu läbi lugenud ega tea, mida täpselt lauldakse.
Vaiko Eplik - Ajakaja - raske kommenteerida, aga meeleolu osas on siin midagi väga õigesti
Vaiko Eplik - Muuseas - parim algus- ja lõpulause

15 minutit sessiooni lõpuni - see laul kõnnib omaette kategoorias ja kuulub minu jaoks umbes samasuguse huumoriklassika hulka nagu Oti ja Märdi eurolood või linnud Tõnisted.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...