Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #7

Aleksandra Fjodorovna


Tõenäoliselt kõige kuulsam tsarinna. Kuulsast soost ka. Isa oli tal Hesse suurvürst Ludvig ja ema Ühendkuningriigi printsess Alice (kuninganna Victoria tütar)- tema kohta olen juba natuke kirjutanud siin.

Väidetavalt oli 1872.aastal sündinud Viktoria Alix Helena Luise Beatrice lausa kuninganna Victoria lemmiklapselaps (maitea, kas või kes sellise hierarhia koostanud on, aga kujutan ette, et see võis olla raske töö- Victorial oli kokku 42 lapselast). Tema ristivanemad olid näiteks tulevased äi ja ämm Aleksander III ja Maria Fjodorovna, Inglise kuningas Edward VII ja Alixi ämma õde kuninganna Alexandra.

Sellesama Edward VII pojale Albert Victorile üritati Alixi alguses ka mehele panna. Tüdruk aga ei tahtnud tollele minna, sest oli juba tulevasele Nikolai II-le silma peale pannud. Samal ajal üritasid Nikolai vanemad Aleksander III ja Maria Fjodorovna Nikolaid Prantsuse printsess Helene'ile mehele panna. Ka kuninganna Victoria oli Alixi ja Nikolai abielu vastu- väidetavalt ei meeldinud talle Nikolai isa ja ta arvas, et Venemaal poleks Alixil ehk turvaline.

Kui Nikolai ikkagi omadega abieluettepanekuni jõudis, ütles Alix algul ära, sest talle tundus vastuvõetamatu luterlasest õigeusklikuks muutuda. Seepeale olla Saksa keiser Wilhelm II ise Alixi veennud ja nii sai kihlus ikka teoks. 1894.novembris enne surma andis ka Nikolai isa Aleksander III abielule õnnistuse. Alix astus õigeusku (samas loobumata luterlusest, go figure) ja tema nimeks sai Aleksandra. Pulmad peeti kohe 1894.aasta novembri lõpus.

Kuuldavasti polnud Aleksandra Venemaal rahva hulgas kuigi populaarne. Ühest küljest oli ta loomu poolest tagasihoidlik ja seda tõlgendati kõrkusena (don't I know it sister), teisest küljest polevat talle meeldinud venepärasus, ühtlasi ei järginud ta õukonnareegleid nagu kord ja kohus ning ämmaga ei saanud ka läbi. Loomulikult oli suur probleem ka see, et lapsi tal muudkui sündis, aga keda ei tulnud, oli poeg. Troonipärija Aleksei sündis alles viienda lapsena aastal 1904.

Perepildil vasakult Olga, Maria, Nikolai II, Aleksandra, Anastassia,
Aleksei ja Tatjana.

Tütar Anastassia "ainetel" tehti 1997.a. multikas "Anastasia"
Mis veel poeg Alekseisse puutub, siis tema põdes hemofiiliat, kuningakodade haigust. Kuna see naisliini kaudu levib, on tõenäoline, et kandjaks oli Aleksandra ise. Viimane tundis ennast seepärast muidugi süüdi ja püüdis poega igas olukorras väga kaitsta. Seoses Aleksei haigusega tuli õukonda ka Grigori Rasputin, kellele Aleksandra poja tervenemise osas suuri lootusi pani.

I maailmasõja puhkemine andis veel hoogu Aleksandra ebapopulaarsusele nii õukonnas kui rahva hulgas- oli ta ju saksa päritolu ja lausa Saksa keisri nõbu. Usuti, et ta võiks olla Saksa salakuulaja. Eks ta ole.

1917.aastast läks tsaaripere elu piisavalt koledaks, et võtta minult soov seda siin kirjeldada. Aleksandra (ja mitte ainult) suri 17.juulil 1918.

Populaarkultuuris on Aleksandra populaarne tegelane. Võtkem kasvõi ansambli Boney M laul aastast 1978. (Boney M on bänd, mida on võiks ka ilma muusikata vaadata.)

Seriaalis "Fall of Eagles"(1974)  mängis Aleksandrat
Gayle Hunnicutt
1996.aasta telefilmis "Rasputin: Dark Servant of Destiny"
mängis Aleksandrat Greta Scacchi, Nikolaid Sir Ian Mc Kellen
ja Rasputinit Alan Rickman.
Kuulsaid auhindu sadas kõigile kolmele.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...