Otse põhisisu juurde

Tsaariprouad #5

Maria Aleksandrovna


1824.aastal sündis Saksamaal Darmstadtis tüdruk nimega Maximilienne Wilhelmine Marie, Aleksander II tulevane abikaasa. Tema ema oli Hesse suurhertsoginna Wilhelmine, kes muide oli Aleksander I naise Jelizaveta Aleksejevna noorim õde.

Marie ametlik isa oli Hesse suurhertsog Ludvig II. Tõenäoline tegelik isa oli suurhertsogi talliülem parun Senarclens de Grancy. (Nagu ma lugesin, oli talliülem pigem lihtsalt kõrge õukonnatiitel kui see, kes reaalselt hobustega tegeles.)

1838.aastal kohtus 20-aastane tulevane Aleksander II 14-aastase Mariega ja otsustas ta endale naiseks võtta. Aleksandri ema oli abielu vastu (ilmselt tüdruku päritolu ebaselguse tõttu), aga polnud sellest midagi, pulmad toimusid 1841.

Maria jaoks oli Venemaal liiga külm, nii et tal oli pidevalt köha ja palavik. Ühtlasi peeti teda tagasihoidliku loomu pärast kõrgiks, samas ka maitsetuks.

Lapsi oli neil Aleksandriga 8. Märkimisväärseimad olid tulevane tsaar Aleksander III, tütar Maria, kes abiellus Inglise kuninganna Victoria poja Alfrediga (ja tema järgi sai nime kuulus Marie küpsis) ja Sergei, kes abiellus kuninganna Victoria lapselapse Elisabethiga (viimane tapeti 1918.aastal ja kuulutati 1981.aastal vene õigeusu pühakuks).

Aleksander II tütar Maria ja
poeg Aleksandriga
1855.aastal sai Aleksander tsaariks, sellest ajast peale pidi Maria palju avalikkuse ees olema, mis talle väga ei meeldinud. Seda enam, et Aleksander teda ka kõige paremini ei kohelnud ja eelistas talle armukesi.

See-eest on 1861.aastal asutatud Mariehamni linn Ahvenamaal saanud nime just selle Maria järgi (kelle muu kui tsaari naise järgi sa ikka linna nimetad, onju). Ühtlasi on tema järgi nimetatud 1860.aastal avatud Peterburi kuulus Maria teater.

Maria teater.
Marie suri aastal 1880. Vähem kui kuu aega hiljem sõlmis Aleksander morganaatilise (ehk seisusele mittevastava) abielu oma pikaajalise armukese Katariina Dolgorukovaga, kellega tal tegelikult juba oli 4 last. Kuna abielu polnud tolle aja reeglitele vastav, ei saanud Katariina ega lapsed mingeid tiitleid ega olnud lapsed ka troonipärijate hulgas.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »