Otse põhisisu juurde

7 punkti

Taas mõned asjad, mida olen viimastel päevadel tähele pannud ja/või mõelnud.
  • Täna hommikul nägin kesklinnas ühte naist, üüratu ilus tulpidega kleit seljas. Kui olin sinna kohale jõudnud, kuhu läksin, astus ka seesama naine mõne aja pärast uksest sisse. Miks ma ei saanud talle öelda, et mina juba kaugelt vaatasin, sul nii kaunis kleit?
  • Mis veel kleitidesse puutub, siis juba mitmendat suve järjest näen vanaprouasid, kes muidu nagu polegi niiväga sihukesed kübara ja huulepulgaga linnadaamid, aga sellegipoolest on hiigla vahvad kleidid seljas. Maitea, kas on kleidid lahedamaks läinud või mõjutab mind see, et praegu on populaarne asi nõukaaegseid kleite natuke tuunida ja siis jälle kanda?
  • Viimasega seoses üks virin. Käisin juulis Võru Varblases, proovisin väga kena kleiti (mis oli ka sihuke ümber tehtud vanakoolikas). Kõik oli kaunis, ainult lukk ei läinud kinni. Mitte sellepärast, et oleksin rinnakas, vaid sellepärast, et olen nähtavasti rinnakorvikas (st ümbermõõt rinna alt on suur). Minu arvates on see huvitav probleem, ma ei tea teisi, kellel oleks sarnane probleem, aga olgem ausad, pole küsinud ka kelleltki. Niisiis, kas kellelgi on veel suur ja lai rinnakorv? Või näiteks suured labakäed? Kui põhikooli ajal koolis kinnast kudusime, selgus, et minu labakäe see koht, kust sõrmed hakkavad, on jube lai.
  • Viimaste kuude (või lausa aastate) jooksul mulle tundub, et ehk olen ehk sallivamaks muutunud. Noh et kui sinu lemmikbänd on näiteks mingi täiesti jube bänd, siis võib-olla polegi sellest midagi, võib-olla on tähtsam hoopis see, et sa oled humoorikas, kindlameelne vms hea omadus. (Teoorias muidugi teadsin juba ammu, et asi nii on, praktikas ei kehtinud alati.)
  • Siiski. Kui hirmus koht on see lõustakausta lehekülg. Vahepeal seal käies tundub, et nooruse teravus on tagasi. Kui inimene kirjutab kellegi pildi alla kommentaariks "kaunitar", siis ma eeldan, et ta võiks seda sõna ka päriselus kasutada. Aga näidake mulle inimest, kes näeb ilusas kleidis tüdrukut ja õhkab: "Kaunitar!". Moraal: kui sa facebookis midagi ütled, siis ma eeldan, et sa tahad/julged/suudad seda ka päriselt öelda. Kui mitte, siis on niisama kusagil sõnade loopimine ju üsna pealiskaudne. See on umbes sama asi kui see, et lisan endale kellegi sõbraks, aga kui teda tänaval näen, siis tere ei ütle.
  • Kõige rohkem ajab närvi see, et asjad nagu see eelmine mind närvi ajavad. Aga samas ma loen ühte blogi, kus muud ei tehta kui ainult õiendatakse, siis tunnen ennast jälle vähemkurjana.
  • Lõpetuseks, nagu ikka, positiivne noot. Kalevi tänaval on sihukesed puust elektripostid (või tänavavalgustuspostid või mis nad on). Enne, kui mööda Kalevit tulin, nägin ühte põlvepikkust poisikest seismas, käed ümber posti. Juba kaugelt vaatasin, et seisab. Jõudsin lähedale, seisis ikka, ja kui natukese aja pärast veel tagasi vaatasin, polnud ikka ära läinud. Ema küll keelitas teda edasi minema, aga tolku polnud, poiss kallistas posti ja tundis ennast mõnusalt. Sellised asjad on oma juhtumise ajal kõige lahedamad asjad, mis üldse on.

Kommentaarid

  1. Mis koht on Võru Varblane, kui küsida tohib?

    Mis puutub sellesse "Kaunitari" teemasse, siis meil kasutab seda vahel tütre piltide kommenteerimisel Ele (kui mäletad mu pulmast) ja ta ka tavaelus ütleb tütrele vahel nii. Kui aga ka keegi teine on seda FBs öelnud, aga tavaelus pole seda kuulnud, siis mu mälu polegi seda talletanud ...

    VastaKustuta
  2. Võru Varblane on üks pood Võru tänaval. Ühest küljest nagu kaltsukas, teisalt seal on päris palju selliseid "vana asi uues kuues"-tüüpi asju. Et on midagi ümber tehtud vanast ja väsinust uueks ja lahedaks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...