Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #3

Alice

Printsess Alice (täisnimega Alice Maud Mary) sündis 25.aprillil 1843.

Ka talle anti vanemate poolt hoolikalt läbi mõeldud haridus. Ta oli väga huvitatud lihtsate inimeste elust, väga kaastundlik ja muidu tundlik. Isa Alberti viimastel elukuudel oli Alice tema põhilisi hooldajaid, samuti tegutses ta peale Alberti surma ema Victoria mitteametliku sekretärina. Mõned aastad varem Krimmi sõja ajal külastas ta ema ja õega Londoni haiglates haavatud sõdureid.

Alice'ile peigmehe otsingutel lõid kaasa nii kuninganna Victoria kui Alice'i vanem õde Victoria. Mitmetest kaalutud variantidest jäi sõelale Hesse prints Ludvig. Pulmad toimusid 1862.aasta juulis, veidi enam kui pool aastat peale Alice'i isa prints Alberti surma. Pulmi on kirjeldatud kõige kurvemate kuninglike pulmadena, kuninganna Victoria sõnul oli suisa tegemist pigem matuste kui pulmadega. Pulmatseremoonia ajal kandis Alice küll valget kleiti, kuid enne ja pärast musta leinarüüd.

The Princess Alice (third child of Queen Victoria) with her husband Prince Louis of Hesse, 1863.
Alice ja Ludvig (http://britishroyalty.tumblr.com/post/20403146542)
Peale abiellumist oli Alice'i elu Saksamaal üsna õnnelik, tema suhted ema Victoriaga suisa jahenesid seetõttu, et ta üsna harva kodumaal käis. Muuhulgas jahendas nende suhteid ka Alice'i otsus oma lapsi rinnaga toita (mis polnud säärase seisusega naiste hulgas toona kuigi tavapärane) ja tema püüd Victoriat Alberti leinas toetada.

Ka Saksamaal elades pühendas Alice palju aega haigete ja haavatutega tegelemisele (nt Austria-Preisi sõja ajal). Tema sõber oli näiteks Florence Nightingale, kellelt ta mitmeid olulisi teadmisi ja oskusi sai. Tema tegevuse tulemusena alustas tööd ka õppeasutus, kus koolitati naissoost medõdesid. Alice asutas Darmstadtis ka omanimelise haigla, mis tegutseb tänapäevalgi.

Alice'il ja Ludvigil oli 7 last. Vanima lapse lapselaps on praeguse kuninganna Elizabeth II abikaasa prints Philip. Seega erinevaid teid pidi on kuninganna Victoria (see kuulus) nii Elizabeth II kui prints Philipi vanavanavanaema. (Kas pole mitte toredad lood need kuningate suguluslood?)

Viiest tütrest kaks abiellusid Vene kuningapere liikmetega, ühest sai suisa nii kuulus naine kui Venemaa viimane tsarinna Alexandra, Nikolai II abikaasa. Paraku tuleb lisada, et nende kahe tütre elu ei lõppenud 1918.aastal just kuigi õnnelikult.

1877.aastal sai Ludvigist Hesse suurhertsog ja Alice'ist vastavalt suurhertsoginna. 1878 tabas perekonda difteeria- haigeks jäid nii mitu last kui ka Ludvig ja Alice ise. Noorim tütar Marie suri ning kuu aega pärast teda detsembris 1878 ka Alice.

Allikas: wiki

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...