Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #3

Alice

Printsess Alice (täisnimega Alice Maud Mary) sündis 25.aprillil 1843.

Ka talle anti vanemate poolt hoolikalt läbi mõeldud haridus. Ta oli väga huvitatud lihtsate inimeste elust, väga kaastundlik ja muidu tundlik. Isa Alberti viimastel elukuudel oli Alice tema põhilisi hooldajaid, samuti tegutses ta peale Alberti surma ema Victoria mitteametliku sekretärina. Mõned aastad varem Krimmi sõja ajal külastas ta ema ja õega Londoni haiglates haavatud sõdureid.

Alice'ile peigmehe otsingutel lõid kaasa nii kuninganna Victoria kui Alice'i vanem õde Victoria. Mitmetest kaalutud variantidest jäi sõelale Hesse prints Ludvig. Pulmad toimusid 1862.aasta juulis, veidi enam kui pool aastat peale Alice'i isa prints Alberti surma. Pulmi on kirjeldatud kõige kurvemate kuninglike pulmadena, kuninganna Victoria sõnul oli suisa tegemist pigem matuste kui pulmadega. Pulmatseremoonia ajal kandis Alice küll valget kleiti, kuid enne ja pärast musta leinarüüd.

The Princess Alice (third child of Queen Victoria) with her husband Prince Louis of Hesse, 1863.
Alice ja Ludvig (http://britishroyalty.tumblr.com/post/20403146542)
Peale abiellumist oli Alice'i elu Saksamaal üsna õnnelik, tema suhted ema Victoriaga suisa jahenesid seetõttu, et ta üsna harva kodumaal käis. Muuhulgas jahendas nende suhteid ka Alice'i otsus oma lapsi rinnaga toita (mis polnud säärase seisusega naiste hulgas toona kuigi tavapärane) ja tema püüd Victoriat Alberti leinas toetada.

Ka Saksamaal elades pühendas Alice palju aega haigete ja haavatutega tegelemisele (nt Austria-Preisi sõja ajal). Tema sõber oli näiteks Florence Nightingale, kellelt ta mitmeid olulisi teadmisi ja oskusi sai. Tema tegevuse tulemusena alustas tööd ka õppeasutus, kus koolitati naissoost medõdesid. Alice asutas Darmstadtis ka omanimelise haigla, mis tegutseb tänapäevalgi.

Alice'il ja Ludvigil oli 7 last. Vanima lapse lapselaps on praeguse kuninganna Elizabeth II abikaasa prints Philip. Seega erinevaid teid pidi on kuninganna Victoria (see kuulus) nii Elizabeth II kui prints Philipi vanavanavanaema. (Kas pole mitte toredad lood need kuningate suguluslood?)

Viiest tütrest kaks abiellusid Vene kuningapere liikmetega, ühest sai suisa nii kuulus naine kui Venemaa viimane tsarinna Alexandra, Nikolai II abikaasa. Paraku tuleb lisada, et nende kahe tütre elu ei lõppenud 1918.aastal just kuigi õnnelikult.

1877.aastal sai Ludvigist Hesse suurhertsog ja Alice'ist vastavalt suurhertsoginna. 1878 tabas perekonda difteeria- haigeks jäid nii mitu last kui ka Ludvig ja Alice ise. Noorim tütar Marie suri ning kuu aega pärast teda detsembris 1878 ka Alice.

Allikas: wiki
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Postita kommentaar
Loe edasi »