Otse põhisisu juurde

Kuninglikud lapsed #3

Alice

Printsess Alice (täisnimega Alice Maud Mary) sündis 25.aprillil 1843.

Ka talle anti vanemate poolt hoolikalt läbi mõeldud haridus. Ta oli väga huvitatud lihtsate inimeste elust, väga kaastundlik ja muidu tundlik. Isa Alberti viimastel elukuudel oli Alice tema põhilisi hooldajaid, samuti tegutses ta peale Alberti surma ema Victoria mitteametliku sekretärina. Mõned aastad varem Krimmi sõja ajal külastas ta ema ja õega Londoni haiglates haavatud sõdureid.

Alice'ile peigmehe otsingutel lõid kaasa nii kuninganna Victoria kui Alice'i vanem õde Victoria. Mitmetest kaalutud variantidest jäi sõelale Hesse prints Ludvig. Pulmad toimusid 1862.aasta juulis, veidi enam kui pool aastat peale Alice'i isa prints Alberti surma. Pulmi on kirjeldatud kõige kurvemate kuninglike pulmadena, kuninganna Victoria sõnul oli suisa tegemist pigem matuste kui pulmadega. Pulmatseremoonia ajal kandis Alice küll valget kleiti, kuid enne ja pärast musta leinarüüd.

The Princess Alice (third child of Queen Victoria) with her husband Prince Louis of Hesse, 1863.
Alice ja Ludvig (http://britishroyalty.tumblr.com/post/20403146542)
Peale abiellumist oli Alice'i elu Saksamaal üsna õnnelik, tema suhted ema Victoriaga suisa jahenesid seetõttu, et ta üsna harva kodumaal käis. Muuhulgas jahendas nende suhteid ka Alice'i otsus oma lapsi rinnaga toita (mis polnud säärase seisusega naiste hulgas toona kuigi tavapärane) ja tema püüd Victoriat Alberti leinas toetada.

Ka Saksamaal elades pühendas Alice palju aega haigete ja haavatutega tegelemisele (nt Austria-Preisi sõja ajal). Tema sõber oli näiteks Florence Nightingale, kellelt ta mitmeid olulisi teadmisi ja oskusi sai. Tema tegevuse tulemusena alustas tööd ka õppeasutus, kus koolitati naissoost medõdesid. Alice asutas Darmstadtis ka omanimelise haigla, mis tegutseb tänapäevalgi.

Alice'il ja Ludvigil oli 7 last. Vanima lapse lapselaps on praeguse kuninganna Elizabeth II abikaasa prints Philip. Seega erinevaid teid pidi on kuninganna Victoria (see kuulus) nii Elizabeth II kui prints Philipi vanavanavanaema. (Kas pole mitte toredad lood need kuningate suguluslood?)

Viiest tütrest kaks abiellusid Vene kuningapere liikmetega, ühest sai suisa nii kuulus naine kui Venemaa viimane tsarinna Alexandra, Nikolai II abikaasa. Paraku tuleb lisada, et nende kahe tütre elu ei lõppenud 1918.aastal just kuigi õnnelikult.

1877.aastal sai Ludvigist Hesse suurhertsog ja Alice'ist vastavalt suurhertsoginna. 1878 tabas perekonda difteeria- haigeks jäid nii mitu last kui ka Ludvig ja Alice ise. Noorim tütar Marie suri ning kuu aega pärast teda detsembris 1878 ka Alice.

Allikas: wiki

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...