Otse põhisisu juurde

Värvid - Victoria

Tuntud nägu kahtlemata. Minule oli ükskord üllatuseks, kui leidsin, kui vana ta juba on. Sel aastal saab 37. Hmnjaa. Siis ma hakkasin veel mõtlema, et Rootsis on tugev naisliin kuningaperes peale tulnud. Troonipärimisjärjekorra esiviisikus on printsess Victoria, tema tütar Estelle, ainsa meeshingena prints Carl Philip, printsess Madeleine ja tema tütar Leonore.

Rõivastuse osas on Victoria garderoobis vaatluse all olnutega võrdluses kõige rohkem lihtsust ja päris palju kordusi (mitmeid sama lõikega kleite näiteks).

Huvitav, millises valguses tundus see 1.mantel roosa?
Igal juhul on see lahe mantel.

1.kleit on lahedalt siiluline ja see 4. tundub nii mõnusalt pehme, et tahaks endale sellist voodikatet. Kleidil poleks ka midagi viga muidugi.
Võib vaielda, mis on siin pilkupüüdvaim detail- laps, Daniel või 4. pildi õlamoodustis.
Vaaata neid 1.pildi nupse.
Kokkuvõttes: roosa varjundid esinevad tihti.
Sirelililla on minu ammune lemmik ja see viimane lilla on erakordselt rrrr.
1.pildi tiaara tundub tema lemmikute hulka kuuluvat, allpool saab seda
veel mitu korda näha.
4.pildi kleit on minu kõige lemmikum tema omadest vist. Vist oli Ralph Lauren (kõva sõna minu puhul, et disaineri nimi
meeles on).
On äärmiselt kena, et igal aastal võib kuningapere naispoolt (mitmel korral) rahvariietes ka näha.
Siin sarjas on mitmeid kohti, mille kohta ma ei tea, kas mulle meeldib.
Siin on jälle väga kena kõik.

Tsekka kübarat.

Keskmine roheline on üks minu lemmikvärve.
Ja 3.kleit on üldiselt väga nummi.
Siin on need värvid, mis mujale ei sobinud. 1.kleit tuletab miskipärast
90ndaid meelde.
Pulmarõivamood on jõudnud aastasse 2010.
Kui mõnede rõivastega ülevalpool on Victoria võib-olla
mööda pannud, siis see siin on küll kümnesse minu arvates.
Ja see tiaara on sama,
mida kuninganna Silvia oma pulmapäeval kandis.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...