Otse põhisisu juurde

Värvid - Victoria

Tuntud nägu kahtlemata. Minule oli ükskord üllatuseks, kui leidsin, kui vana ta juba on. Sel aastal saab 37. Hmnjaa. Siis ma hakkasin veel mõtlema, et Rootsis on tugev naisliin kuningaperes peale tulnud. Troonipärimisjärjekorra esiviisikus on printsess Victoria, tema tütar Estelle, ainsa meeshingena prints Carl Philip, printsess Madeleine ja tema tütar Leonore.

Rõivastuse osas on Victoria garderoobis vaatluse all olnutega võrdluses kõige rohkem lihtsust ja päris palju kordusi (mitmeid sama lõikega kleite näiteks).

Huvitav, millises valguses tundus see 1.mantel roosa?
Igal juhul on see lahe mantel.

1.kleit on lahedalt siiluline ja see 4. tundub nii mõnusalt pehme, et tahaks endale sellist voodikatet. Kleidil poleks ka midagi viga muidugi.
Võib vaielda, mis on siin pilkupüüdvaim detail- laps, Daniel või 4. pildi õlamoodustis.
Vaaata neid 1.pildi nupse.
Kokkuvõttes: roosa varjundid esinevad tihti.
Sirelililla on minu ammune lemmik ja see viimane lilla on erakordselt rrrr.
1.pildi tiaara tundub tema lemmikute hulka kuuluvat, allpool saab seda
veel mitu korda näha.
4.pildi kleit on minu kõige lemmikum tema omadest vist. Vist oli Ralph Lauren (kõva sõna minu puhul, et disaineri nimi
meeles on).
On äärmiselt kena, et igal aastal võib kuningapere naispoolt (mitmel korral) rahvariietes ka näha.
Siin sarjas on mitmeid kohti, mille kohta ma ei tea, kas mulle meeldib.
Siin on jälle väga kena kõik.

Tsekka kübarat.

Keskmine roheline on üks minu lemmikvärve.
Ja 3.kleit on üldiselt väga nummi.
Siin on need värvid, mis mujale ei sobinud. 1.kleit tuletab miskipärast
90ndaid meelde.
Pulmarõivamood on jõudnud aastasse 2010.
Kui mõnede rõivastega ülevalpool on Victoria võib-olla
mööda pannud, siis see siin on küll kümnesse minu arvates.
Ja see tiaara on sama,
mida kuninganna Silvia oma pulmapäeval kandis.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...