Otse põhisisu juurde

Värvid - Victoria

Tuntud nägu kahtlemata. Minule oli ükskord üllatuseks, kui leidsin, kui vana ta juba on. Sel aastal saab 37. Hmnjaa. Siis ma hakkasin veel mõtlema, et Rootsis on tugev naisliin kuningaperes peale tulnud. Troonipärimisjärjekorra esiviisikus on printsess Victoria, tema tütar Estelle, ainsa meeshingena prints Carl Philip, printsess Madeleine ja tema tütar Leonore.

Rõivastuse osas on Victoria garderoobis vaatluse all olnutega võrdluses kõige rohkem lihtsust ja päris palju kordusi (mitmeid sama lõikega kleite näiteks).

Huvitav, millises valguses tundus see 1.mantel roosa?
Igal juhul on see lahe mantel.

1.kleit on lahedalt siiluline ja see 4. tundub nii mõnusalt pehme, et tahaks endale sellist voodikatet. Kleidil poleks ka midagi viga muidugi.
Võib vaielda, mis on siin pilkupüüdvaim detail- laps, Daniel või 4. pildi õlamoodustis.
Vaaata neid 1.pildi nupse.
Kokkuvõttes: roosa varjundid esinevad tihti.
Sirelililla on minu ammune lemmik ja see viimane lilla on erakordselt rrrr.
1.pildi tiaara tundub tema lemmikute hulka kuuluvat, allpool saab seda
veel mitu korda näha.
4.pildi kleit on minu kõige lemmikum tema omadest vist. Vist oli Ralph Lauren (kõva sõna minu puhul, et disaineri nimi
meeles on).
On äärmiselt kena, et igal aastal võib kuningapere naispoolt (mitmel korral) rahvariietes ka näha.
Siin sarjas on mitmeid kohti, mille kohta ma ei tea, kas mulle meeldib.
Siin on jälle väga kena kõik.

Tsekka kübarat.

Keskmine roheline on üks minu lemmikvärve.
Ja 3.kleit on üldiselt väga nummi.
Siin on need värvid, mis mujale ei sobinud. 1.kleit tuletab miskipärast
90ndaid meelde.
Pulmarõivamood on jõudnud aastasse 2010.
Kui mõnede rõivastega ülevalpool on Victoria võib-olla
mööda pannud, siis see siin on küll kümnesse minu arvates.
Ja see tiaara on sama,
mida kuninganna Silvia oma pulmapäeval kandis.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...