Otse põhisisu juurde

Vanakoolipostitus*

  • Kas on olemas kahte sorti inimesi, kes ennast liiga tõsiselt võtavad? (Ühed ebakindlad, kes kujutavad ette, et teised neist kogu aeg midagi mõtlevad ja arvavad, ja teised ülienesekindlad, kes kujutavad ette, et kõik, mida nad ütlevad ja teevad, on jube tähtis ja puhas kuld.)
  • Kas lihtsate asjade keeruliseks tegemine on üks vorm enda tähtsaks tegemisest?
  • Kellel on lihtsam: kas sellel, kes mitte millestki probleemi ei tee, või sellel, kes kõigest probleemi teeb? Kas pigem lasta endale pähe istuda või riskida pidevalt konflikti sattumisega?
  • Kas inimesi, kes on ainult päikest näinud, saab süüdistada selles, et nad kuud ei armasta?
  • Kas on olemas kahesugust sära? Mõni särab nagu päike ja mõni teine särab ka, aga särab nagu kuu? (Mõte ühe netikommenteerija sulest.) Või. Kui õigesti mäletan, pole kuu mitte valgusallikas vaid peegeldaja. Seega, kas mõni särab nagu päike ja mõni peegeldab teiste sära nagu kuu?
  • Kas vaba on see, kellel on kõik, või see, kellel mitte midagi pole? (Põhikooliaastatest)
  • Võib-olla peaks "klaas on pooltäis/pooltühi" arutelu asemel hoopis sellest mõtlema, mis klaasis on?
  • Kas eeskuju näitab teed või surub raamidesse? Kas raamatuid lugemata võiks kirjutada raamatuid?
  • Kas sallimatus tuleneb teadmatusest? Mõtlematusest? Hirmust?
  • Kas täiskasvamisel hakkame paremini mõistma keerulisi maailma asju või mõistame, et midagi keerulist tegelikult polegi?
  • Kas on mõtet käia tööl selleks, et osta riideid, millega käia tööl? (Kusagilt meelde jäänud küsimus.)
  • Miks hiir hüppas ja kass kargas? (Väikse Tomi pulgalt.)
  • Veel väga palju küsimusi leiab Artur Alliksaare luuletusest "Alternatiivne" ja Kristjan Üksküla luuletusest "Artur Alliksaare jälgedes".

*Pealkiri vihjab sarnasusele postitustega, mida selle blogi algusaastatel siit tihti leida võis. Läbiv teema: diibid küsimused.

Kommentaarid

  1. Hiir hüppas ja kass kargas, sest algriim :)

    VastaKustuta
  2. Vaat see on hea põhjendus! Ma sellise nurga alt ei mõelnudki.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...