Otse põhisisu juurde

Vanakoolipostitus*

  • Kas on olemas kahte sorti inimesi, kes ennast liiga tõsiselt võtavad? (Ühed ebakindlad, kes kujutavad ette, et teised neist kogu aeg midagi mõtlevad ja arvavad, ja teised ülienesekindlad, kes kujutavad ette, et kõik, mida nad ütlevad ja teevad, on jube tähtis ja puhas kuld.)
  • Kas lihtsate asjade keeruliseks tegemine on üks vorm enda tähtsaks tegemisest?
  • Kellel on lihtsam: kas sellel, kes mitte millestki probleemi ei tee, või sellel, kes kõigest probleemi teeb? Kas pigem lasta endale pähe istuda või riskida pidevalt konflikti sattumisega?
  • Kas inimesi, kes on ainult päikest näinud, saab süüdistada selles, et nad kuud ei armasta?
  • Kas on olemas kahesugust sära? Mõni särab nagu päike ja mõni teine särab ka, aga särab nagu kuu? (Mõte ühe netikommenteerija sulest.) Või. Kui õigesti mäletan, pole kuu mitte valgusallikas vaid peegeldaja. Seega, kas mõni särab nagu päike ja mõni peegeldab teiste sära nagu kuu?
  • Kas vaba on see, kellel on kõik, või see, kellel mitte midagi pole? (Põhikooliaastatest)
  • Võib-olla peaks "klaas on pooltäis/pooltühi" arutelu asemel hoopis sellest mõtlema, mis klaasis on?
  • Kas eeskuju näitab teed või surub raamidesse? Kas raamatuid lugemata võiks kirjutada raamatuid?
  • Kas sallimatus tuleneb teadmatusest? Mõtlematusest? Hirmust?
  • Kas täiskasvamisel hakkame paremini mõistma keerulisi maailma asju või mõistame, et midagi keerulist tegelikult polegi?
  • Kas on mõtet käia tööl selleks, et osta riideid, millega käia tööl? (Kusagilt meelde jäänud küsimus.)
  • Miks hiir hüppas ja kass kargas? (Väikse Tomi pulgalt.)
  • Veel väga palju küsimusi leiab Artur Alliksaare luuletusest "Alternatiivne" ja Kristjan Üksküla luuletusest "Artur Alliksaare jälgedes".

*Pealkiri vihjab sarnasusele postitustega, mida selle blogi algusaastatel siit tihti leida võis. Läbiv teema: diibid küsimused.

Kommentaarid

  1. Hiir hüppas ja kass kargas, sest algriim :)

    VastaKustuta
  2. Vaat see on hea põhjendus! Ma sellise nurga alt ei mõelnudki.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...