Otse põhisisu juurde

Europe, stop voting now

Veel mõned tähelepanekud Eurovisioonilt, sedakorda finaalkontserdi järgselt.
  • Need värvilistes ülikondades Islandi vennad olid ikka kõige lahedamad, minu lemmikud.
  • Kui Kreeka lugu kusagilt kostis/kostab, mõtlen, et mis laul see selline on. Täitsa võõras iga jumala kord.
  • Conchital oli päris kena kleit. 
  • Rootsi neidis, nagu varemgi ütlesin, oli kuidagi isikupäratu. Ja mis veel meelde tuli, olid kohati imelikud laulusõnad. Undo my sad? Mida see tähendab? Aga muus osas ma arvan, on täitsa aus, et see laul esimeste hulgas lõpetas.
  • Maitea, mis Itaalia lauluga juhtus. Kui poolfinaalide ajal klippi näitas, tundus, et sellest saab finaalis üks minu lemmikutest. Tühjagi, suht suvaline tundus.
  • Venemaa esindaja oli seekord päris raske olla. Eks ta on seesama teema, et ülemus on süüdi, aga klienditeenindaja on esimene, kes sõimata saab. Natuke üllatus seegi, et Eesti andis Venemaale ainult 1 punkti.
  • Igasugust naabrite (või muidu sõprade) poolt hääletamist tundus üldse vähem kui mõnel muul korral on olnud.
  • Soome kutid olid täitsa popid ja jäid napilt esikümnest välja. See on juba saavutus.
  • Läksin guugeldama, mida tähendab Hollandi esindajate nimi The Common Linnets. Kanepilinnud. Või Carduelis cannabina, kui keegi soovib. Huvitav, mida nad sellega silmas peavad? Kas nad peavad sellega midagi silmas? Kes on kursis kanepilinnu kui laululinnu osavusega? 
  • San Marino oli huvitav. See laul, laulja hääl, liigutused ja riietus meenutasid aastakümnetetaguseid Eurovisioonilaule. Ja laulusõnade tõlkimisel saadud rida "äkki me oleme jumala unenägu" tuletab nii väga hobuse unenägu meelde.
  • Suurbritannia sai kõvad 40 punkti ja ei jäänud sugugi viimaseks. 
  • Kui mingi riik Montenegrole 12 punkti andis, siis Marko kommentaar oli liiga naljakas (siiamaani veel teen seda järgi ja irvitan): 12 punkti Montenegrole, no kas keegi tõesti arvab, et see on mõni võidulugu või, "Moj Svijet", no tõesti. Hahaha.
  • Üldiselt oli Marko sel aastal väga palju täitsa vait. On see vanadus, küpsus, laiskus või midagi muud? 
  • Kogu etendus oli kokkuvõttes täitsa normaalne, millegi kallal norida pole, aga midagi väga silmapaistvat, mida väga kiita tahaks, ka nagu pole.

Kommentaarid

  1. ma arvan, et kanep ja Holland on piisavalt vihjav seos selliseks nimeks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...