Otse põhisisu juurde

Europe, stop voting now

Veel mõned tähelepanekud Eurovisioonilt, sedakorda finaalkontserdi järgselt.
  • Need värvilistes ülikondades Islandi vennad olid ikka kõige lahedamad, minu lemmikud.
  • Kui Kreeka lugu kusagilt kostis/kostab, mõtlen, et mis laul see selline on. Täitsa võõras iga jumala kord.
  • Conchital oli päris kena kleit. 
  • Rootsi neidis, nagu varemgi ütlesin, oli kuidagi isikupäratu. Ja mis veel meelde tuli, olid kohati imelikud laulusõnad. Undo my sad? Mida see tähendab? Aga muus osas ma arvan, on täitsa aus, et see laul esimeste hulgas lõpetas.
  • Maitea, mis Itaalia lauluga juhtus. Kui poolfinaalide ajal klippi näitas, tundus, et sellest saab finaalis üks minu lemmikutest. Tühjagi, suht suvaline tundus.
  • Venemaa esindaja oli seekord päris raske olla. Eks ta on seesama teema, et ülemus on süüdi, aga klienditeenindaja on esimene, kes sõimata saab. Natuke üllatus seegi, et Eesti andis Venemaale ainult 1 punkti.
  • Igasugust naabrite (või muidu sõprade) poolt hääletamist tundus üldse vähem kui mõnel muul korral on olnud.
  • Soome kutid olid täitsa popid ja jäid napilt esikümnest välja. See on juba saavutus.
  • Läksin guugeldama, mida tähendab Hollandi esindajate nimi The Common Linnets. Kanepilinnud. Või Carduelis cannabina, kui keegi soovib. Huvitav, mida nad sellega silmas peavad? Kas nad peavad sellega midagi silmas? Kes on kursis kanepilinnu kui laululinnu osavusega? 
  • San Marino oli huvitav. See laul, laulja hääl, liigutused ja riietus meenutasid aastakümnetetaguseid Eurovisioonilaule. Ja laulusõnade tõlkimisel saadud rida "äkki me oleme jumala unenägu" tuletab nii väga hobuse unenägu meelde.
  • Suurbritannia sai kõvad 40 punkti ja ei jäänud sugugi viimaseks. 
  • Kui mingi riik Montenegrole 12 punkti andis, siis Marko kommentaar oli liiga naljakas (siiamaani veel teen seda järgi ja irvitan): 12 punkti Montenegrole, no kas keegi tõesti arvab, et see on mõni võidulugu või, "Moj Svijet", no tõesti. Hahaha.
  • Üldiselt oli Marko sel aastal väga palju täitsa vait. On see vanadus, küpsus, laiskus või midagi muud? 
  • Kogu etendus oli kokkuvõttes täitsa normaalne, millegi kallal norida pole, aga midagi väga silmapaistvat, mida väga kiita tahaks, ka nagu pole.

Kommentaarid

  1. ma arvan, et kanep ja Holland on piisavalt vihjav seos selliseks nimeks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...