Otse põhisisu juurde

Europe, stop voting now

Veel mõned tähelepanekud Eurovisioonilt, sedakorda finaalkontserdi järgselt.
  • Need värvilistes ülikondades Islandi vennad olid ikka kõige lahedamad, minu lemmikud.
  • Kui Kreeka lugu kusagilt kostis/kostab, mõtlen, et mis laul see selline on. Täitsa võõras iga jumala kord.
  • Conchital oli päris kena kleit. 
  • Rootsi neidis, nagu varemgi ütlesin, oli kuidagi isikupäratu. Ja mis veel meelde tuli, olid kohati imelikud laulusõnad. Undo my sad? Mida see tähendab? Aga muus osas ma arvan, on täitsa aus, et see laul esimeste hulgas lõpetas.
  • Maitea, mis Itaalia lauluga juhtus. Kui poolfinaalide ajal klippi näitas, tundus, et sellest saab finaalis üks minu lemmikutest. Tühjagi, suht suvaline tundus.
  • Venemaa esindaja oli seekord päris raske olla. Eks ta on seesama teema, et ülemus on süüdi, aga klienditeenindaja on esimene, kes sõimata saab. Natuke üllatus seegi, et Eesti andis Venemaale ainult 1 punkti.
  • Igasugust naabrite (või muidu sõprade) poolt hääletamist tundus üldse vähem kui mõnel muul korral on olnud.
  • Soome kutid olid täitsa popid ja jäid napilt esikümnest välja. See on juba saavutus.
  • Läksin guugeldama, mida tähendab Hollandi esindajate nimi The Common Linnets. Kanepilinnud. Või Carduelis cannabina, kui keegi soovib. Huvitav, mida nad sellega silmas peavad? Kas nad peavad sellega midagi silmas? Kes on kursis kanepilinnu kui laululinnu osavusega? 
  • San Marino oli huvitav. See laul, laulja hääl, liigutused ja riietus meenutasid aastakümnetetaguseid Eurovisioonilaule. Ja laulusõnade tõlkimisel saadud rida "äkki me oleme jumala unenägu" tuletab nii väga hobuse unenägu meelde.
  • Suurbritannia sai kõvad 40 punkti ja ei jäänud sugugi viimaseks. 
  • Kui mingi riik Montenegrole 12 punkti andis, siis Marko kommentaar oli liiga naljakas (siiamaani veel teen seda järgi ja irvitan): 12 punkti Montenegrole, no kas keegi tõesti arvab, et see on mõni võidulugu või, "Moj Svijet", no tõesti. Hahaha.
  • Üldiselt oli Marko sel aastal väga palju täitsa vait. On see vanadus, küpsus, laiskus või midagi muud? 
  • Kogu etendus oli kokkuvõttes täitsa normaalne, millegi kallal norida pole, aga midagi väga silmapaistvat, mida väga kiita tahaks, ka nagu pole.

Kommentaarid

  1. ma arvan, et kanep ja Holland on piisavalt vihjav seos selliseks nimeks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...