Otse põhisisu juurde

Europe, stop voting now

Veel mõned tähelepanekud Eurovisioonilt, sedakorda finaalkontserdi järgselt.
  • Need värvilistes ülikondades Islandi vennad olid ikka kõige lahedamad, minu lemmikud.
  • Kui Kreeka lugu kusagilt kostis/kostab, mõtlen, et mis laul see selline on. Täitsa võõras iga jumala kord.
  • Conchital oli päris kena kleit. 
  • Rootsi neidis, nagu varemgi ütlesin, oli kuidagi isikupäratu. Ja mis veel meelde tuli, olid kohati imelikud laulusõnad. Undo my sad? Mida see tähendab? Aga muus osas ma arvan, on täitsa aus, et see laul esimeste hulgas lõpetas.
  • Maitea, mis Itaalia lauluga juhtus. Kui poolfinaalide ajal klippi näitas, tundus, et sellest saab finaalis üks minu lemmikutest. Tühjagi, suht suvaline tundus.
  • Venemaa esindaja oli seekord päris raske olla. Eks ta on seesama teema, et ülemus on süüdi, aga klienditeenindaja on esimene, kes sõimata saab. Natuke üllatus seegi, et Eesti andis Venemaale ainult 1 punkti.
  • Igasugust naabrite (või muidu sõprade) poolt hääletamist tundus üldse vähem kui mõnel muul korral on olnud.
  • Soome kutid olid täitsa popid ja jäid napilt esikümnest välja. See on juba saavutus.
  • Läksin guugeldama, mida tähendab Hollandi esindajate nimi The Common Linnets. Kanepilinnud. Või Carduelis cannabina, kui keegi soovib. Huvitav, mida nad sellega silmas peavad? Kas nad peavad sellega midagi silmas? Kes on kursis kanepilinnu kui laululinnu osavusega? 
  • San Marino oli huvitav. See laul, laulja hääl, liigutused ja riietus meenutasid aastakümnetetaguseid Eurovisioonilaule. Ja laulusõnade tõlkimisel saadud rida "äkki me oleme jumala unenägu" tuletab nii väga hobuse unenägu meelde.
  • Suurbritannia sai kõvad 40 punkti ja ei jäänud sugugi viimaseks. 
  • Kui mingi riik Montenegrole 12 punkti andis, siis Marko kommentaar oli liiga naljakas (siiamaani veel teen seda järgi ja irvitan): 12 punkti Montenegrole, no kas keegi tõesti arvab, et see on mõni võidulugu või, "Moj Svijet", no tõesti. Hahaha.
  • Üldiselt oli Marko sel aastal väga palju täitsa vait. On see vanadus, küpsus, laiskus või midagi muud? 
  • Kogu etendus oli kokkuvõttes täitsa normaalne, millegi kallal norida pole, aga midagi väga silmapaistvat, mida väga kiita tahaks, ka nagu pole.

Kommentaarid

  1. ma arvan, et kanep ja Holland on piisavalt vihjav seos selliseks nimeks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...