Otse põhisisu juurde

Värvid- Mary

Mary on Taani kroonprints Frederiku abikaasa. Teda vaadates ei tule väga pähe, et ta abielu kaudu kuningatesoo hulka on tulnud, sest hoiak on tal justkui alati ja iseenesest väga esinduslik olnud. Ühesõnaga sobib sinna, kus ta on.

Sünni poolest on Mary tegelikult tavalist verd austraallane, õppinud turundust ja reklaamindust, 42-aastane, tähtkujult Veevalaja ;)

Keegi prestiižne valija valis stiilseimaks kuninglikuks tegelaseks just nimelt Mary (ja mitte brittide Kate'i, ei saanud briti ajaleht, kust seda lugesin, märkimata jätta). Võib-olla ka seoses sellega järgneb nüüd üks õige pikk piltidest lugulaul.

Alustuseks üsna vabavormiline rõivastus.
Ja veel veidi kirju-mirjut.
Tahaks seda kübarat proovida.
Seda siinset ka tegelikult tahaks proovida. Kuigi ma kardan, et siis ma naeraks enda pihta.
3.kleidil on lahedad värvilaigud.
Ja need 4.pildi kingad!
3.kleidil on tore muster.
Kas jäi veel kahtlust, milline on enimesinev värv kroonprintsess Mary riietuses?
Mitmeid nägemusi roosast. See 4.pildi pluusike on armas.
Viimane on lahedalt langev ja ilusat värvi.
Natuke kombinee moodi kleidid (nagu see kolmas) on tihtipeale lahedad.
3.ja 4. jakk mulle meeldivad.
1.kleit on väga õnnestunud, 3.kleit ei ole õnnestunud, keskmine asub kusagil
nende kahe vahepeal.
1.kleidi muster. Mulle meeldib, noh!
Pilkupüüdvaim on vist hoopis see kübar. Kuigi ka mantel kübara juures
on lahe.
1.pilt on ülenisti vahva,2. pildil on see mantli kinnitus huvitav (aga sobib
ainult siis, kui päriselt külm pole).
Minu lemmik on 3.kleidi ülaosa. Ja lahe soeng on tal seal. 
Kleit nr. 2. 
Sutike kollast ja kulda.
Kuna mul nähtavasti on volditatud
kleitidega mingi teema, saab
see siin eraldi pildile.
2.kleit on lahedalt julge mustriga. Ja 3. on lahedalt kuldne.
Keskmine on voltidega.
Ja see 1.kübar on huvitav, maiteagi, kas heas või halvas mõttes.

Pluus nr 1 ja seelik nr 3 on kaunid.
Kuigi ma valget ei siia ei pane, siis praegu panen, sest need on lahedad valged. 2.kleidi lilli vaata näiteks.
Ja see 3.kleit on ise ju ultramoodne. 4. on natuke jumalannakas (st selline nagu Kreeka jumalannadel on piltide peal).
Must on ka erandkorras siin. See keskmine on ülimalt nummi, peaaegu sama
nummi kui täpiline kleit oleks.
Aga see on nüüd küll viimane. Tubli, kes siia
on jõudnud ja ikka veel lugeda viitsib.
See, niisiis, on Mary pulmakleit aastast 2004.
Mina isiklikult ütleks, et tal on mitmeid
paremini õnnestunud rõivaid, siin ülevalpoolgi
kasvõi. Aga ega kole ei ole. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...