Otse põhisisu juurde

Värvid- Letizia

Printsess Letizia on Hispaania troonipärija prints Felipe abikaasa. 41-aastane, enne abiellumist oli ajakirjanik. Enne abiellumist oli ta ka esimest korda abielus tegelikult.

Kui talle näkku vaadata, siis minu meelest hästi seebikategelase nägu on, maiteagi, kas head või paha tegelast võiks mängida, võib-olla isegi paha.

Vot see on stiilne printsess minu arvates, hiiglavahvaid asju kannab. Üsna modellimõõtu on ta muidugi ka, ilmselt pole raske midagi selga sobima panna. Tema rõivastuses hakkas kõigist käsitletavaist kõige rohkem pükse silma, samas peakatteid ta vist väga ei armasta, tavaliselt on palja peaga.

Suur hunnik sinist.
2.kleidil on ilus muster.
Felipe pea lihtsalt enam ei mahtunud pildile, aga see-eest on esindatud toredad triibulised püksid.
Veel üks ports sinist.

Jalgadel hakkab kõdi, kui ette kujutan, mis tunne oleks selle 1.pildi roosa seelikuga kõndida.
Pits 3.pildil on tähelepanuväärne.
Felipe pead on juba natuke rohkem pildil.
Romantilise hingega inimestel hakkab ehk kusagil seespool kõdi, kui noid 2.kleidi lillekesi vaatavad.
Pluusi varrukad 4.pildil. Ja see punane seelik seal on suurepärane valik kitsapuusalistele, kes saavad sellist kanda.
Felipe pea nüüd lausa 2 korda tervenisti pildil.
Natuke pidulikum punane. Printsessikleidid on kaunid, aga minu lemmik on see kõige viimane.
Kui mul oleks selline lilla mantel...
siis ma silitaksin teda...
teeksin pai...
See keskmine printsessikleit on veel parem kui nood punased olid.
Esimene kleit on hunnitu lihtsalt.
 
Kuidas kellelgi üldse tuleb mõte, et pruun on kole värv?
Traditsiooniline lisa pulmakleidi näol, sedakorda
aastast 2004. Need pulmad olid umbes nädal
aega peale eelmise postituse Mary omi.


Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...