Otse põhisisu juurde

Värvid- Letizia

Printsess Letizia on Hispaania troonipärija prints Felipe abikaasa. 41-aastane, enne abiellumist oli ajakirjanik. Enne abiellumist oli ta ka esimest korda abielus tegelikult.

Kui talle näkku vaadata, siis minu meelest hästi seebikategelase nägu on, maiteagi, kas head või paha tegelast võiks mängida, võib-olla isegi paha.

Vot see on stiilne printsess minu arvates, hiiglavahvaid asju kannab. Üsna modellimõõtu on ta muidugi ka, ilmselt pole raske midagi selga sobima panna. Tema rõivastuses hakkas kõigist käsitletavaist kõige rohkem pükse silma, samas peakatteid ta vist väga ei armasta, tavaliselt on palja peaga.

Suur hunnik sinist.
2.kleidil on ilus muster.
Felipe pea lihtsalt enam ei mahtunud pildile, aga see-eest on esindatud toredad triibulised püksid.
Veel üks ports sinist.

Jalgadel hakkab kõdi, kui ette kujutan, mis tunne oleks selle 1.pildi roosa seelikuga kõndida.
Pits 3.pildil on tähelepanuväärne.
Felipe pead on juba natuke rohkem pildil.
Romantilise hingega inimestel hakkab ehk kusagil seespool kõdi, kui noid 2.kleidi lillekesi vaatavad.
Pluusi varrukad 4.pildil. Ja see punane seelik seal on suurepärane valik kitsapuusalistele, kes saavad sellist kanda.
Felipe pea nüüd lausa 2 korda tervenisti pildil.
Natuke pidulikum punane. Printsessikleidid on kaunid, aga minu lemmik on see kõige viimane.
Kui mul oleks selline lilla mantel...
siis ma silitaksin teda...
teeksin pai...
See keskmine printsessikleit on veel parem kui nood punased olid.
Esimene kleit on hunnitu lihtsalt.
 
Kuidas kellelgi üldse tuleb mõte, et pruun on kole värv?
Traditsiooniline lisa pulmakleidi näol, sedakorda
aastast 2004. Need pulmad olid umbes nädal
aega peale eelmise postituse Mary omi.


Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...