Otse põhisisu juurde

Värvid - Catherine

Cambridge'i hertsoginna Catherine on ilmselt üks populaarsemaid kuninglikke tegelasi hetkel, vähemalt meedias. Rahva hulgas tehtud küsitluste kohta andmed puuduvad, aga ma pakun, et pigem on tema olemasolek monarhia populaarsust Suurbritannias kasvatanud.

Eelmises postituses oli juttu, et Rootsi troonipärimisliin kisub naisterohkeks, aga Suurbritannias on top 5 kõik mehed. Catherine'iga on see nii palju seotud, et troonipärimisjärjekorra nr 2 on tema abikaasa William ja nr 3 poeg George.

Väljanägemise ja oleku poolest on tema ka minu arvates selline, kes oleks nagu sündinud kroon peas ja käsi rahvale lehvitamas. Suur stiiliikoon on ta muidugi ka (kui 32-aastast võib ikooniks nimetada).

2.kleidil on tore pealiskiht.
Ja kes ei tahaks sellist toredat vihmavarju endale?

Inglise kliima soosib mantleid. Kuningannal ka näiteks on neid hästi palju ju näha.
Siin jällegi on valge voltidega seelik.
Peakatteid on tal palju ja mitmesuguseid, tundub, et need pigem meeldivad talle.
Need said eraldi pildile, sest olid lihtsalt ilusad.
Ja see oli nii ilus, et sai 2 eraldi pilti.
See viimane tuletab vaaraosid meelde millegipärast.
Mantleid, nagu öeldud, jätkub. Number 2 on toredate nööpidega, lapsel ka hea kinni
võtta ja/või mängida.

Voltide osas on meil vist midagi ühist.
Ei saa öelda, et kui rasedana roosat kannad, sünnib tüdruk.
Kui mälu mind ei peta, siis see roosa voldik siin ja türkiissinine kleit ühel eelmistest piltidest peaksid
olema üks ja seesama. Taaskasutus.
Mõnikord on peakate selline, et ise ei paista sealt tagant väljagi. Aga 1.kleidike on nunnnu.
Sedasorti peakatet nagu siin, esineb üsna tihti tal.
Ühed kuulsaimad tema rõivaist. Nr 2 on pulmavastuvõtukleit.
Aasta 2011. Kaunis, mitte kuidagi ülepakutud.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...