Otse põhisisu juurde

Kuningad ja printsessid #4: Rootsi

Kõik eestlased ju teavad Rootsi kuningat ja kuningannat. Minu üks varaseid mälestusi on seotud sellega, kui nad 1992. aastal Eestis käisid. Kuningannal oli virsikuvärvi kostüüm ja meie vaatasime lasteaias telekast ülekannet. Mingit puud käisid nad istutamas ja.

Carl XVI Gustafil oli hiljuti sünnipäev, 65 sai, kuningas on varsti 38 aastat olnud. Oluline info on ka see, et Briti troonipärimisjärjekorras on ta 218. kohal. (Iseenesest täitsa huvitav, et need asjad nii kaugele välja arvestatud on.)

Perekonnanimeks on kogu sel Rootsi seltskonnal Bernadotte. Suguvõsa esiisaks oli Jean-Baptiste Bernadotte, Napoleoni-aegne väejuht, kuningana Karl XIV Johan. Eelmisel aastal rehkendasin ka välja, kes ta täpselt praegusele kuningale oli. Kui mu mälu mind ei peta (mida ta võib ka vabalt teha), oli 7 vana isa ees.

Naise leidis Carl XVI Gustaf endale 1972. aasta Müncheni olümpiamängudelt- saksa/brasiilia päritolu Silvia Sommerlath tegutses seal tõlgina. Pulmad peeti 1976. aastal. Enne pulmi toimus see kuulus kontsert, kus ABBA esimest korda "Dancing Queeni" laulis. Siin üks pulmapilt.



Lapsi tuli kolm: kroonprintsess Victoria (1977), prints Carl Philip (1979) ja printsess Madeleine (1982). Sealjuures ei sündinud Victoria kroonprintsessina, vaid sai selleks 1980. aastal, kui Rootsis jõustus seadusemuudatus, mille järgi troonipärijaks on vanim laps soost olenemata.

Victoria on üks minu lemmikprintsesse. Võib-olla sellepärast, et ta on üks tuttavamaid, aga üldiselt ka tundub selline soe, armas ja oma rolli sobiv. Eelmisel aastal pidasid nemad nüüdse prints Danieliga pulmi, oli ka väga kena üritus. Siin on Danieli pulmakõne, millega ta (Soome TV pulmastuudio tädide arvates vähemalt) hunniku naisi ära võlus. Päris suure aplausi sai ka.

Väheolulised(?), kuid huvitavad faktid prints Danieli kohta:
- ta on sündinud samal päeval (15.09.1973) kui Carl XVI Gustaf kuningaks sai
-Eesti riik on juba jõudnud talle Maarjamaa risti keti anda

Prints Carl Philip sai varemgi mainitud tabelis "Best-looking royal men" esikoha. Ega ei ole ju kole vaadata. Huvitav fakt tema kohta oleks ilmselt see, kuidas Kuningriiklaste partei kunagi noort printsi siinmail rakendada tahtis :P

Kolmas laps Madeleine peaks hetkel mingi laste heategevusorganisatsiooniga seotuna USAs viibima. Ja tema on ka alati see, kes igasugustes "Kõige ilusam"-tüüpi tabelites figureerib. Siin tema koos vennakesega on.



Lossi pildi asemel on täna selline pilt, sest see esiplaanil olev noormees on mul millegipärast nüüdki veel väga hästi meeles.



Rootsil on ikka endiselt kõige paremate värvidega lipp ja kõige ilusam hümn :)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...