Otse põhisisu juurde

Kuningad ja printsessid #2: Taani

Taani kuninganna on 1972. aastast alates Margrethe II- alles teine Taani naismonarh. Oma ema kaudu on ta sugulane praeguse Rootsi kuningaga- viimane on tema nõbu. Margrethe II on ülikoolis õppinud arheoloogiat ja politoloogiat ja kui mu mälu mind ei peta, on ta tegutsenud ka tõlkijana. Pole ehk ka viga tegutseda, kui keelteoskus kuninglikust soost inimesele omaselt laildane on. Peale taani keele valdab ta vabalt ka oma abikaasa prints Henriku emakeelt, so prantsuse keelt ja lisaks inglise, rootsi ja saksa keelt. Kuninganna tegeleb veel kunsti ja disainiga ning on kuuldavasti ka ahelsuitsetaja. Siin pildil on ta uhke kleidiga uue aasta tulekut tähistamas.



Margrethe II-l ja prints Henrikul on kaks poega: kroonprints Frederik (sündinud 1968) ja prints Joachim (1969). Ja vot see Frederik koos abikaasa Maryga on üks selline kuninglik paar, keda mina väga shipin. Tundub, et Sydney olümpiamängud olid paljude inimeste jaoks hea kohtumispaik, ja just seal kohtus ka Frederik esmakordselt austraallanna Maryga. Viimane ei teadnud algul sugugi, et tegemist lausa kuningliku kõrgusega on, ja eks Frederikule nõnda meeldinudki. Läks aega mööda, pidas noorpaar pulmi (vt rõdustseeni siit; kui sulle romantiliste metafooridega läbi immutatud pulmakõned ei meeldi, siis siia ära vajuta), lapsed sündisid ka, kaks esimest tulid üksiti, kaks järgmist selle aasta algul vagunisaatjaga. Siin on pilt nende ristimiselt mõni nädal tagasi.



Huvitav fakt ka näiteks see, et kroonprints Frederiku Aarhusi ülikoolis tehtud magistritöö analüüsis Balti riikide välispoliitikat. Ja vähemalt sama oluline on, et kroonprints tuli tabelis "Best-looking royal men" kõrgele 3. kohale.

Noorem vend Joachim on praeguseks juba teist korda abielus ja kolm lastki tal.

Kuningapere ametlik residents on Amalienborgi palee (või loss, kuidas soovite), kus kuninganna talvehooajal tõepoolest elab.



Taanis on troonipärijaks esimesena sündiv laps olenemata soost ja monarhia toetusprotsent kusagil 80 juures. Uhke.

Kommentaarid

  1. Ma nägin ükskord Margrethest ühte dokki. Vabal ajal ta teeb ühele teatrile lavadekoratsioone ka :) Päris ilusaid.

    VastaKustuta
  2. Täitsa laia haardega ikka. Tundub muidugi juba näkku vaadates, et suht äge tädi on :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...