Otse põhisisu juurde

Kuningad ja printsessid #2: Taani

Taani kuninganna on 1972. aastast alates Margrethe II- alles teine Taani naismonarh. Oma ema kaudu on ta sugulane praeguse Rootsi kuningaga- viimane on tema nõbu. Margrethe II on ülikoolis õppinud arheoloogiat ja politoloogiat ja kui mu mälu mind ei peta, on ta tegutsenud ka tõlkijana. Pole ehk ka viga tegutseda, kui keelteoskus kuninglikust soost inimesele omaselt laildane on. Peale taani keele valdab ta vabalt ka oma abikaasa prints Henriku emakeelt, so prantsuse keelt ja lisaks inglise, rootsi ja saksa keelt. Kuninganna tegeleb veel kunsti ja disainiga ning on kuuldavasti ka ahelsuitsetaja. Siin pildil on ta uhke kleidiga uue aasta tulekut tähistamas.



Margrethe II-l ja prints Henrikul on kaks poega: kroonprints Frederik (sündinud 1968) ja prints Joachim (1969). Ja vot see Frederik koos abikaasa Maryga on üks selline kuninglik paar, keda mina väga shipin. Tundub, et Sydney olümpiamängud olid paljude inimeste jaoks hea kohtumispaik, ja just seal kohtus ka Frederik esmakordselt austraallanna Maryga. Viimane ei teadnud algul sugugi, et tegemist lausa kuningliku kõrgusega on, ja eks Frederikule nõnda meeldinudki. Läks aega mööda, pidas noorpaar pulmi (vt rõdustseeni siit; kui sulle romantiliste metafooridega läbi immutatud pulmakõned ei meeldi, siis siia ära vajuta), lapsed sündisid ka, kaks esimest tulid üksiti, kaks järgmist selle aasta algul vagunisaatjaga. Siin on pilt nende ristimiselt mõni nädal tagasi.



Huvitav fakt ka näiteks see, et kroonprints Frederiku Aarhusi ülikoolis tehtud magistritöö analüüsis Balti riikide välispoliitikat. Ja vähemalt sama oluline on, et kroonprints tuli tabelis "Best-looking royal men" kõrgele 3. kohale.

Noorem vend Joachim on praeguseks juba teist korda abielus ja kolm lastki tal.

Kuningapere ametlik residents on Amalienborgi palee (või loss, kuidas soovite), kus kuninganna talvehooajal tõepoolest elab.



Taanis on troonipärijaks esimesena sündiv laps olenemata soost ja monarhia toetusprotsent kusagil 80 juures. Uhke.

Kommentaarid

  1. Ma nägin ükskord Margrethest ühte dokki. Vabal ajal ta teeb ühele teatrile lavadekoratsioone ka :) Päris ilusaid.

    VastaKustuta
  2. Täitsa laia haardega ikka. Tundub muidugi juba näkku vaadates, et suht äge tädi on :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...