Otse põhisisu juurde

Ilusat kevadet ehk meeleolukat ööd!

Viimastel kuudel küsitakse tihti, millega ma õigupoolest tegelen. Siin mõned esimesena pähetulnud näited sellest, mis möödunud ~3 kuu jooksul ette on tulnud:
  • piruetid meie suhteliselt libedal põrandal
  • happy dance
  • hunnikud (peamiselt Kathriini) olümpiasnäkke
  • sajatused kommentaatorite suunas
  • lugematu hulk netiavaruste suvalisi fakte (MB lemminäitleja on Adam Sandler, Helveetsia on naissoost jms)
  • lugematu hulk kommentaatorite suust kukkunud suvalisi fakte (Sinead ja John on õde ja vend, Šveits on piruettidemaa)
  • pildid, mida ehk soovin, et poleks näinud
  • videod, mida võiks uumuri mõttes veel korra vaadata
  • keeleõpe (nt väljend Calm as a cucumber)
  • avardunud teadmised mitmesuguste riikide ajakirjandusest(mis värk on Õhtulehe-nimeliste väljaannetega, et need igal pool olemas on?)
  • silmailu (ei hakka laua ega kalevi alla sedagi peitma), ja millised ninad, millised ninad!
  • rõõm sellest, et on veel nii palju hullemaid
Sildid:

Kommentaarid

  1. lispet29. märts 2010, kell 13:38

    eem... Kas see oli nüüd see, et sa said teada, miks on igal pool õhtulehed, või sa said teada, et igal pool on õhtulehed, aga sa veel ei tea, miks?

    VastaKustuta
  2. Truffe29. märts 2010, kell 13:40

    Sain teada, et on igal pool on. Tont teab miks.

    VastaKustuta
  3. Mailit29. märts 2010, kell 15:45

    Ei tea, kas me saime sellest teada ühest ja samast kohast? Igatahes mina hakkasin seda võtma nüüd kui teatud tüüpi ajakirjandusväljaannet ja teadagi, mis tüüpi see meie õhtuleht on.

    VastaKustuta
  4. Truffe29. märts 2010, kell 17:43

    Vat eks, mul on ka selline mulje jäänud, et see on igal pool selline kollasemat sorti väljaanne.

    VastaKustuta
  5. lispet29. märts 2010, kell 21:23

    Sest vanal hallil aal, kui autod veel hobusekiirusel sõitsid ja fotod mustvalged olid, siis ilmusid ajalehed (vähemalt) kaks korda päevas. Hommikuses/päevases lehes olid eelmise õhtu börsihinnad ja tähtsamad poliitilised uudised ja kuulutused ja neid lugesid tähtsad kaabu ja piibuga onud. Ja siis õhtupoolikul jooksid pisikesed soni ja põlvikutega posid mööda tänavat ja röökisid et sentsatsioon see ja teine ja müüsid õhtuseid lehti, mis olid pärastlõunaselt lihtsama sisuga. Ehk siis lihtsustatud variant sellest, miks õhtuleht on õhtuleht :)

    VastaKustuta
  6. Truffe29. märts 2010, kell 21:56

    Umbes sarnase versiooni mõtlesin minagi oma peas välja.

    *on väga rahul*

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »