Otse põhisisu juurde

Ilusat kevadet ehk meeleolukat ööd!

Viimastel kuudel küsitakse tihti, millega ma õigupoolest tegelen. Siin mõned esimesena pähetulnud näited sellest, mis möödunud ~3 kuu jooksul ette on tulnud:
  • piruetid meie suhteliselt libedal põrandal
  • happy dance
  • hunnikud (peamiselt Kathriini) olümpiasnäkke
  • sajatused kommentaatorite suunas
  • lugematu hulk netiavaruste suvalisi fakte (MB lemminäitleja on Adam Sandler, Helveetsia on naissoost jms)
  • lugematu hulk kommentaatorite suust kukkunud suvalisi fakte (Sinead ja John on õde ja vend, Šveits on piruettidemaa)
  • pildid, mida ehk soovin, et poleks näinud
  • videod, mida võiks uumuri mõttes veel korra vaadata
  • keeleõpe (nt väljend Calm as a cucumber)
  • avardunud teadmised mitmesuguste riikide ajakirjandusest(mis värk on Õhtulehe-nimeliste väljaannetega, et need igal pool olemas on?)
  • silmailu (ei hakka laua ega kalevi alla sedagi peitma), ja millised ninad, millised ninad!
  • rõõm sellest, et on veel nii palju hullemaid
Sildid:

Kommentaarid

  1. lispet29. märts 2010, kell 13:38

    eem... Kas see oli nüüd see, et sa said teada, miks on igal pool õhtulehed, või sa said teada, et igal pool on õhtulehed, aga sa veel ei tea, miks?

    VastaKustuta
  2. Truffe29. märts 2010, kell 13:40

    Sain teada, et on igal pool on. Tont teab miks.

    VastaKustuta
  3. Mailit29. märts 2010, kell 15:45

    Ei tea, kas me saime sellest teada ühest ja samast kohast? Igatahes mina hakkasin seda võtma nüüd kui teatud tüüpi ajakirjandusväljaannet ja teadagi, mis tüüpi see meie õhtuleht on.

    VastaKustuta
  4. Truffe29. märts 2010, kell 17:43

    Vat eks, mul on ka selline mulje jäänud, et see on igal pool selline kollasemat sorti väljaanne.

    VastaKustuta
  5. lispet29. märts 2010, kell 21:23

    Sest vanal hallil aal, kui autod veel hobusekiirusel sõitsid ja fotod mustvalged olid, siis ilmusid ajalehed (vähemalt) kaks korda päevas. Hommikuses/päevases lehes olid eelmise õhtu börsihinnad ja tähtsamad poliitilised uudised ja kuulutused ja neid lugesid tähtsad kaabu ja piibuga onud. Ja siis õhtupoolikul jooksid pisikesed soni ja põlvikutega posid mööda tänavat ja röökisid et sentsatsioon see ja teine ja müüsid õhtuseid lehti, mis olid pärastlõunaselt lihtsama sisuga. Ehk siis lihtsustatud variant sellest, miks õhtuleht on õhtuleht :)

    VastaKustuta
  6. Truffe29. märts 2010, kell 21:56

    Umbes sarnase versiooni mõtlesin minagi oma peas välja.

    *on väga rahul*

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »