Otse põhisisu juurde

Õnneliku abielu saladus ja armuvalus enesetapja

Ammu pole midagi kirjutatud. Näpud sügelevad, kirjutaks siis. Lugesin just mingist värskest uurimusest selle kohta, millised abielud kõige õnnelikumad on. Nõndaks. See, et tegemist peaks olema sama kultuuritaustaga inimestega, kelle mõlema jaoks on see esimene abielu, on üsnagi arusaadav. Edasi tuleb tingimus, et mees olgu naisest 5 aastat vanem ja naine olgu mehest targem. Kusjuures suurim õnnevõimalus on juhul, kui naine on mehest 27% targem. Selline see statistika on, igasuguseid vahvaid asju saab välja arvutada. Öeldi sedagi veel, et hea on see, kui naisel on ülikooliharidus ja mehel pole.

Minu tutvumiskuulutus näeks siis välja umbes nii: Tutvun 28-aastase meesterahvaga, kellel varasem abielukogemus puudub. Peaksid olema eestlane ja hea, kui pärineksid väikelinnast või maalt. Ülikoolis võiksid olla mitte käinud. Kui oled käinud, siis peaasi, et pole lõpetanud. Esimene kohtumine toimuks minu soovil suvise akadeemilise testi sooritamise aegu. Kui sinu tulemus on minu omast parem või pole piisavalt palju minust halvem, jääb edasi lähedane suhtlemine ära.

Nomaitea. Kõige muuga võiks kombes olla, aga et mina pean see targem pool olema ja nii palju veel. Tjah, öelgem ausalt, et sellist härrast mina lihtsalt ei tahaks. Misganes tolleks tarkuse mõõdupuuks siis on.

"Noore Wertheri kannatusi" lugesin. Mõtlesin, et on märksa dramaatilisem või et Wertheri nutulaul moodustab raamatust suurema osa, märksa rohkem oleks nii meeldinud. Aga muidu oli stiil selline nagu tol ajal tihti oli- luuleline ja ilutsev. Ei seganud.

Tolle raamatuga tuleb meelde, kuidas keskkooli ajal sellest koolis rääkisime ja minu ülesanne oli raamatu lõpp läbi lugeda, et sellest teistele rääkida. Lugesin siis läbi ja ise olin jube rahul endaga, kuna olin tähele pannud, et Werther suri täpselt 12 tundi peale seda, kui end tulistanud oli. Tahtsin siis seda oma jutustuses ka kasutada ja ütlesin: "Werther suri 12 tundi peale seda, kui oli ennast ära tapnud." Kõik naersid ja mina ei saanud tükk aega pihta.

Kommentaarid

  1. Selle peale tuleb kohe meelde see et..
    "ta oli väga vaene, sest tal ei olnud palju raha"
    ;)

    VastaKustuta
  2. Ajee, tuli jälle ära!:D
    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...