Otse põhisisu juurde

Õnneliku abielu saladus ja armuvalus enesetapja

Ammu pole midagi kirjutatud. Näpud sügelevad, kirjutaks siis. Lugesin just mingist värskest uurimusest selle kohta, millised abielud kõige õnnelikumad on. Nõndaks. See, et tegemist peaks olema sama kultuuritaustaga inimestega, kelle mõlema jaoks on see esimene abielu, on üsnagi arusaadav. Edasi tuleb tingimus, et mees olgu naisest 5 aastat vanem ja naine olgu mehest targem. Kusjuures suurim õnnevõimalus on juhul, kui naine on mehest 27% targem. Selline see statistika on, igasuguseid vahvaid asju saab välja arvutada. Öeldi sedagi veel, et hea on see, kui naisel on ülikooliharidus ja mehel pole.

Minu tutvumiskuulutus näeks siis välja umbes nii: Tutvun 28-aastase meesterahvaga, kellel varasem abielukogemus puudub. Peaksid olema eestlane ja hea, kui pärineksid väikelinnast või maalt. Ülikoolis võiksid olla mitte käinud. Kui oled käinud, siis peaasi, et pole lõpetanud. Esimene kohtumine toimuks minu soovil suvise akadeemilise testi sooritamise aegu. Kui sinu tulemus on minu omast parem või pole piisavalt palju minust halvem, jääb edasi lähedane suhtlemine ära.

Nomaitea. Kõige muuga võiks kombes olla, aga et mina pean see targem pool olema ja nii palju veel. Tjah, öelgem ausalt, et sellist härrast mina lihtsalt ei tahaks. Misganes tolleks tarkuse mõõdupuuks siis on.

"Noore Wertheri kannatusi" lugesin. Mõtlesin, et on märksa dramaatilisem või et Wertheri nutulaul moodustab raamatust suurema osa, märksa rohkem oleks nii meeldinud. Aga muidu oli stiil selline nagu tol ajal tihti oli- luuleline ja ilutsev. Ei seganud.

Tolle raamatuga tuleb meelde, kuidas keskkooli ajal sellest koolis rääkisime ja minu ülesanne oli raamatu lõpp läbi lugeda, et sellest teistele rääkida. Lugesin siis läbi ja ise olin jube rahul endaga, kuna olin tähele pannud, et Werther suri täpselt 12 tundi peale seda, kui end tulistanud oli. Tahtsin siis seda oma jutustuses ka kasutada ja ütlesin: "Werther suri 12 tundi peale seda, kui oli ennast ära tapnud." Kõik naersid ja mina ei saanud tükk aega pihta.

Kommentaarid

  1. Selle peale tuleb kohe meelde see et..
    "ta oli väga vaene, sest tal ei olnud palju raha"
    ;)

    VastaKustuta
  2. Ajee, tuli jälle ära!:D
    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...