- Kui kuhugi konkreetsesse paika jõuda ei ürita, on ka Annelinnas võimatu ära eksida.
- Sattusin ühe suure kivimaja juurde ja olin kohe veendunud, et see peab olema krematoorium. See, et katusel moodne korsten suitses, ainult kinnitas mõtet. Nagu maja esiküljele jõudes selgus, oli tegemist hoopis ühe kõrgemat sorti õppeasutusega.
- Tutimütsidega noormeestele sobib Kelluke purkipanduna.
- Unes nägin seda, kuidas olin poes ja mind relvaga sihiti. See tekk on ikka liiga soe ma ütlen. Vähemalt õnnestus end tahtega üles äratada täna.
- Aknatagune kuri tuul oli õues palju sõbralikum. Salakaval kevadtuul juba kohal?
- Alati kui telekast(või arvutist) "Bridget Jones" tuleb, tekib mul tahtmine kõiki Colin Firthi filme vaadata. Tema ilmselt ongi päris inglise härrasmees, ükskõik millist mr Darcyt ta parajasti mängib. (Kas peaks ülakomasid olema kusagil eelneva jutu sees? Need konkreetsed nimed ajavad natuke segadusse, tuleb tõdeda.)
- Ikka veel meeldib Märt Avandi. Mitte et ma teda kunagi (teatri)laval näinud oleks. Selle viimase teokssaamist ei paneks muidugi sugugi pahaks, päris teretulnud oleks säärane juhtum lausa.
- Isegi siirad kaunishinged võivad kohati häirivaks muutuda, mis on iseenesest halb, sest nende jaoks on see ainus viis olla.
- Ja lõpetuseks ei saa kuidagi ütlemata jätta, et kell 6 õhtul on õues jumalast valge. No ütle, Vello, kas on veel paremat asja?
Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev. Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.) Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Kommentaarid
Postita kommentaar