Otse põhisisu juurde

Muusikalised harjumused/eelistused/arvamused jms

  • muusika peab olema ILUS. Kunagi ühes mängus küsiti, et kui ma oleks mingi rühmituse liider, siis mida seal kummardataks. Ma vastasin et ilu. Kõlab võib-olla natuke halvasti, aga mulle täitsa see mõte meeldib. Võimalikke ilu liike (või selle nägemise võimalusi) on nii palju, et kokkuvõttes kummardab igaüks just seda, mida tahab. Muusika puhul ka nii..mida keegi ilusaks peab.
  • kuulamine pigem kõrvaklappidest kui kontserdil- asi on nimelt selles, et kontserdimuusika ei ole kunagi piisavalt kõvasti. Klassikalise mussi kohta peaasjalikult käib see. Populaarmuusika kontsertide puhul on see probleem, et seal on kõvasti küll, aga tihti domineerivad valed elemendid (tümm hääle asemel jms).
  • pülgale pääsevad ainult juba äraproovitud lood- ehk siis uut mussi kunagi mp3kasse ei pane, sest mind ei huvita kõndides kuulata midagi, mis võib-olla polegi hea. Kindlustatud emotsiooni on teekonnale vaja.
  • meloodia on olulisim osa laulust- see läheb sinna "peab ilus olema"-valdkonda, st minu nägemus ilust on peamiselt viisiga seotud. Sõnadega muidugi mõneti ka, aga kuivõrd muusika ilma sõnadeta on ka muusika, siis meloodia on kõrgemal pulgal.
  • laul peab esimese korraga muljet avaldama- käesolevas muusikauputuses pole tahtmist mingit lugu kolm korda kuulata, et meeldima hakkaks, ellu jäävad need, mis kohe meelde jäävad. Erandid kehtivad ainult lemmikartistide lugude kohta, neile saab aeg-ajal teine ja kolmaski võimalus antud.
  • vaikne undamismuusika on hea- mina olen üks nende hulgast, kellele uina-muina ja soigumine tihti meeldivad
  • trõnntrõnntrõnn-kitarribändid on liiga ühesugused- kindlasti see muusika pole alati halb, aga kõik laulud on ju sarnased kuidagi ja lisaks sellele, et see pole ilus, pole see ka huvitav
  • klassikas on romantikud kõige kunnimad- tee või tina, keegi ei ole lahedam
  • eesti keeles on võimalik kirjutada häid laulusõnu- kuigi pidevalt (ilmselt tahtmatult) vastupidist tõestada püütakse.
  • r'n'b on kõige möödam asi üldse- mõne üksiku koha peal nagu natukene hakkab heaks minema...aga ei. Need trõnntrõnn-bändid vist isegi on paremad, sest nende videoid suudab vajadusel vaadata. Meie aja moodsad artistid aga näitavad tihtipeale nii palju paljast ihu kui mina mitte näha ei taha ja noh...bling.
  • klaver- traditsiooniline sõber, töötab, ükskõik kuhu panna. Või siis vähemalt peaaegu ükskõik kuhu.
  • Career interests: juba ammu tahaks saada selleks inimeseks, kes taustamuusikat valib filmikunsti eri liikidele. Nii lahe oleks mõelda, mis laul võiks mingi stseeni sisuga kokku minna jms.
  • Parim muusikakanal on 7- it reminds me of a simpler time.
  • Väga hea on vahepeal kuulata ka selliseid asju,mis kunagi (15, 10 aastat tagasi) meeldisid, nt Spice Girlsi ja Westlife'i - taaskord, it reminds me of a simpler time.
  • Ise tahaks justkui kuulata palju mussi, kus mehed laulavad, ja siis kuidagi ikka muud ei ole kui female vocalists. Ükskord tegin sellise õhtu, et mitte üht naist laulda ei lasknud. Peaks vist rohkem tegema.
  • Ooper on sihuke asi, mida ma õudselt tahan, et mulle meeldiks. Kogu aeg olen tahtnud. Ja siis satun jälle ooperisse ja jälle mõtlen, miks ometi inimesed tahavad sellise häälega laulda. Normaalse häälega ilusti laulda on ju palju ilusam. Oijah. Nooh, igal juhul ma pole veel alla andnud, sest asjatundlikumad inimesed ütlevad, et ehk pole ma lihtsalt veel head ooperit näinud. See on ilmselt ka tõsi.
  • muusikavideod- viimane ja täiesti hapupiimane. Kui mõtlema hakata, on muusikavideod väga kummalised asjad. Need situatsioonid, milles inimesed laulavad, on naljakad. Panime poistega pillid kusagil kalju peal püsti ja hakkasime laulma. Ärkasin hommikul oma voodis üles ja hakkasin laulma. Või tegelikult...võib-olla need situatsioonid polegi nii naljakad, vaid hoopis see, et laulvad inimesed lauldes kaamerasse vaatavad. Maitea, kummaline on igal juhul. Aga muidu muusikavideod on toredad.

Kommentaarid

  1. viimase punkti juurde: või siis need poisid (üldjuhul 5 või 4), kes korraga on nii suures armuvalus, et vähemalt 500 tüdrukut kodudes nutavad :D

    VastaKustuta
  2. Ah jaa... Ei tea, kui sa ükspäev kuulaksid ainult naisi laulmas, kas siis hakkaks sind mõni neist närvi ajama? :D

    VastaKustuta
  3. Ilusatest videodest soovitan: Lusine'i Two Dots
    Aga ainult sellel päeval, kui sa naishääli ka kuulad.
    Ja trõntrõn-kitarribändid ei ole ühesugused (kui sa just bläkk ja deff metalile ei viita selle läbi)

    VastaKustuta
  4. Kui ainult naisi kuulaks, siis ei hakkaks närvi ajama ma pakun. Sest ilmselt on selliseid päevi olnud ka. Mitte teadlikult küll.

    Jah,muidugi kitarribändid pole päris ühesugused, aga mina kohe ei saa neid hästi kuulata. On sellised noh. Ok, mõnda ikka vahel saan ka.

    Hehe, deff metal :D Väga lahe on niimoodi nimetada. Nagu kurdikstegev või midagi. Sest eks ta ju tegelikult ole veidi sellised toimega.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...