Otse põhisisu juurde

Õõv

Ennist mulle tundus, et mul on midagi viga.

(- There's something wrong with me bro'.
- Yeah, that's obvious.)

Mitte selles mõttes tegelikult. Vaatasin seda lehekülge ja neid punaseid tilgakesi nähes lihtsalt hakkas nii hirmus, et füüsiliselt ka läks halvaks. Pärast veel vajutasin kogemata valesse kohta ja pidin neid korraks uuesti nägema. Praegu lingi jaoks aadressi kopeerimas käies olin targem ja panin käpa ekraani ette. Õaah, aga ikka tulevad judinad peale, kui selle peale mõelda.
Meenub, kuidas 8.klassi geograafiaõpikus oli kivikõrbe pilt. See oli ka jube, aga ma samas nagu tahtsin teda ikka vaadata, oli hea õudus. Aga see hirmus Eesti kaart "lipukestega"... maivõimaivõi. Sellest võiks vabalt õudusunenägusid näha. Väkk. Ma olen hirmsaid õudusfilme ka näinud ja need polnud üldse nii hirmsad kui see...asi.

Kommentaarid

  1. õääääääöööööh.. ma ei taha nüüd magama jääda ju!!!!!

    VastaKustuta
  2. Seda ma selle postituse siia vastu ööd riputasin...

    VastaKustuta
  3. :D Pilt juudimõrvast ühes ajalooõpikus oli palju õõvastavam.

    VastaKustuta
  4. Vaat, ja siia äkki ongi koer maetud...sellest juudimõrva pildist juba ootad, et ta on jube, aga üks süütu kaardikene lipukestega mingil lambil leheküljel ei peaks olema õudne...ja seda õudsem ta on, kui niimoodi äkitsi ennast ette viskab.
    *võdistab ikka veel õlgu*

    VastaKustuta
  5. Võeh, oli jah kole :P

    Müümi

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...