Otse põhisisu juurde

Muusikalised harjumused/eelistused/arvamused jms

  • muusika peab olema ILUS. Kunagi ühes mängus küsiti, et kui ma oleks mingi rühmituse liider, siis mida seal kummardataks. Ma vastasin et ilu. Kõlab võib-olla natuke halvasti, aga mulle täitsa see mõte meeldib. Võimalikke ilu liike (või selle nägemise võimalusi) on nii palju, et kokkuvõttes kummardab igaüks just seda, mida tahab. Muusika puhul ka nii..mida keegi ilusaks peab.
  • kuulamine pigem kõrvaklappidest kui kontserdil- asi on nimelt selles, et kontserdimuusika ei ole kunagi piisavalt kõvasti. Klassikalise mussi kohta peaasjalikult käib see. Populaarmuusika kontsertide puhul on see probleem, et seal on kõvasti küll, aga tihti domineerivad valed elemendid (tümm hääle asemel jms).
  • pülgale pääsevad ainult juba äraproovitud lood- ehk siis uut mussi kunagi mp3kasse ei pane, sest mind ei huvita kõndides kuulata midagi, mis võib-olla polegi hea. Kindlustatud emotsiooni on teekonnale vaja.
  • meloodia on olulisim osa laulust- see läheb sinna "peab ilus olema"-valdkonda, st minu nägemus ilust on peamiselt viisiga seotud. Sõnadega muidugi mõneti ka, aga kuivõrd muusika ilma sõnadeta on ka muusika, siis meloodia on kõrgemal pulgal.
  • laul peab esimese korraga muljet avaldama- käesolevas muusikauputuses pole tahtmist mingit lugu kolm korda kuulata, et meeldima hakkaks, ellu jäävad need, mis kohe meelde jäävad. Erandid kehtivad ainult lemmikartistide lugude kohta, neile saab aeg-ajal teine ja kolmaski võimalus antud.
  • vaikne undamismuusika on hea- mina olen üks nende hulgast, kellele uina-muina ja soigumine tihti meeldivad
  • trõnntrõnntrõnn-kitarribändid on liiga ühesugused- kindlasti see muusika pole alati halb, aga kõik laulud on ju sarnased kuidagi ja lisaks sellele, et see pole ilus, pole see ka huvitav
  • klassikas on romantikud kõige kunnimad- tee või tina, keegi ei ole lahedam
  • eesti keeles on võimalik kirjutada häid laulusõnu- kuigi pidevalt (ilmselt tahtmatult) vastupidist tõestada püütakse.
  • r'n'b on kõige möödam asi üldse- mõne üksiku koha peal nagu natukene hakkab heaks minema...aga ei. Need trõnntrõnn-bändid vist isegi on paremad, sest nende videoid suudab vajadusel vaadata. Meie aja moodsad artistid aga näitavad tihtipeale nii palju paljast ihu kui mina mitte näha ei taha ja noh...bling.
  • klaver- traditsiooniline sõber, töötab, ükskõik kuhu panna. Või siis vähemalt peaaegu ükskõik kuhu.
  • Career interests: juba ammu tahaks saada selleks inimeseks, kes taustamuusikat valib filmikunsti eri liikidele. Nii lahe oleks mõelda, mis laul võiks mingi stseeni sisuga kokku minna jms.
  • Parim muusikakanal on 7- it reminds me of a simpler time.
  • Väga hea on vahepeal kuulata ka selliseid asju,mis kunagi (15, 10 aastat tagasi) meeldisid, nt Spice Girlsi ja Westlife'i - taaskord, it reminds me of a simpler time.
  • Ise tahaks justkui kuulata palju mussi, kus mehed laulavad, ja siis kuidagi ikka muud ei ole kui female vocalists. Ükskord tegin sellise õhtu, et mitte üht naist laulda ei lasknud. Peaks vist rohkem tegema.
  • Ooper on sihuke asi, mida ma õudselt tahan, et mulle meeldiks. Kogu aeg olen tahtnud. Ja siis satun jälle ooperisse ja jälle mõtlen, miks ometi inimesed tahavad sellise häälega laulda. Normaalse häälega ilusti laulda on ju palju ilusam. Oijah. Nooh, igal juhul ma pole veel alla andnud, sest asjatundlikumad inimesed ütlevad, et ehk pole ma lihtsalt veel head ooperit näinud. See on ilmselt ka tõsi.
  • muusikavideod- viimane ja täiesti hapupiimane. Kui mõtlema hakata, on muusikavideod väga kummalised asjad. Need situatsioonid, milles inimesed laulavad, on naljakad. Panime poistega pillid kusagil kalju peal püsti ja hakkasime laulma. Ärkasin hommikul oma voodis üles ja hakkasin laulma. Või tegelikult...võib-olla need situatsioonid polegi nii naljakad, vaid hoopis see, et laulvad inimesed lauldes kaamerasse vaatavad. Maitea, kummaline on igal juhul. Aga muidu muusikavideod on toredad.

Kommentaarid

  1. viimase punkti juurde: või siis need poisid (üldjuhul 5 või 4), kes korraga on nii suures armuvalus, et vähemalt 500 tüdrukut kodudes nutavad :D

    VastaKustuta
  2. Ah jaa... Ei tea, kui sa ükspäev kuulaksid ainult naisi laulmas, kas siis hakkaks sind mõni neist närvi ajama? :D

    VastaKustuta
  3. Ilusatest videodest soovitan: Lusine'i Two Dots
    Aga ainult sellel päeval, kui sa naishääli ka kuulad.
    Ja trõntrõn-kitarribändid ei ole ühesugused (kui sa just bläkk ja deff metalile ei viita selle läbi)

    VastaKustuta
  4. Kui ainult naisi kuulaks, siis ei hakkaks närvi ajama ma pakun. Sest ilmselt on selliseid päevi olnud ka. Mitte teadlikult küll.

    Jah,muidugi kitarribändid pole päris ühesugused, aga mina kohe ei saa neid hästi kuulata. On sellised noh. Ok, mõnda ikka vahel saan ka.

    Hehe, deff metal :D Väga lahe on niimoodi nimetada. Nagu kurdikstegev või midagi. Sest eks ta ju tegelikult ole veidi sellised toimega.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...