Otse põhisisu juurde

Muusikalised harjumused/eelistused/arvamused jms

  • muusika peab olema ILUS. Kunagi ühes mängus küsiti, et kui ma oleks mingi rühmituse liider, siis mida seal kummardataks. Ma vastasin et ilu. Kõlab võib-olla natuke halvasti, aga mulle täitsa see mõte meeldib. Võimalikke ilu liike (või selle nägemise võimalusi) on nii palju, et kokkuvõttes kummardab igaüks just seda, mida tahab. Muusika puhul ka nii..mida keegi ilusaks peab.
  • kuulamine pigem kõrvaklappidest kui kontserdil- asi on nimelt selles, et kontserdimuusika ei ole kunagi piisavalt kõvasti. Klassikalise mussi kohta peaasjalikult käib see. Populaarmuusika kontsertide puhul on see probleem, et seal on kõvasti küll, aga tihti domineerivad valed elemendid (tümm hääle asemel jms).
  • pülgale pääsevad ainult juba äraproovitud lood- ehk siis uut mussi kunagi mp3kasse ei pane, sest mind ei huvita kõndides kuulata midagi, mis võib-olla polegi hea. Kindlustatud emotsiooni on teekonnale vaja.
  • meloodia on olulisim osa laulust- see läheb sinna "peab ilus olema"-valdkonda, st minu nägemus ilust on peamiselt viisiga seotud. Sõnadega muidugi mõneti ka, aga kuivõrd muusika ilma sõnadeta on ka muusika, siis meloodia on kõrgemal pulgal.
  • laul peab esimese korraga muljet avaldama- käesolevas muusikauputuses pole tahtmist mingit lugu kolm korda kuulata, et meeldima hakkaks, ellu jäävad need, mis kohe meelde jäävad. Erandid kehtivad ainult lemmikartistide lugude kohta, neile saab aeg-ajal teine ja kolmaski võimalus antud.
  • vaikne undamismuusika on hea- mina olen üks nende hulgast, kellele uina-muina ja soigumine tihti meeldivad
  • trõnntrõnntrõnn-kitarribändid on liiga ühesugused- kindlasti see muusika pole alati halb, aga kõik laulud on ju sarnased kuidagi ja lisaks sellele, et see pole ilus, pole see ka huvitav
  • klassikas on romantikud kõige kunnimad- tee või tina, keegi ei ole lahedam
  • eesti keeles on võimalik kirjutada häid laulusõnu- kuigi pidevalt (ilmselt tahtmatult) vastupidist tõestada püütakse.
  • r'n'b on kõige möödam asi üldse- mõne üksiku koha peal nagu natukene hakkab heaks minema...aga ei. Need trõnntrõnn-bändid vist isegi on paremad, sest nende videoid suudab vajadusel vaadata. Meie aja moodsad artistid aga näitavad tihtipeale nii palju paljast ihu kui mina mitte näha ei taha ja noh...bling.
  • klaver- traditsiooniline sõber, töötab, ükskõik kuhu panna. Või siis vähemalt peaaegu ükskõik kuhu.
  • Career interests: juba ammu tahaks saada selleks inimeseks, kes taustamuusikat valib filmikunsti eri liikidele. Nii lahe oleks mõelda, mis laul võiks mingi stseeni sisuga kokku minna jms.
  • Parim muusikakanal on 7- it reminds me of a simpler time.
  • Väga hea on vahepeal kuulata ka selliseid asju,mis kunagi (15, 10 aastat tagasi) meeldisid, nt Spice Girlsi ja Westlife'i - taaskord, it reminds me of a simpler time.
  • Ise tahaks justkui kuulata palju mussi, kus mehed laulavad, ja siis kuidagi ikka muud ei ole kui female vocalists. Ükskord tegin sellise õhtu, et mitte üht naist laulda ei lasknud. Peaks vist rohkem tegema.
  • Ooper on sihuke asi, mida ma õudselt tahan, et mulle meeldiks. Kogu aeg olen tahtnud. Ja siis satun jälle ooperisse ja jälle mõtlen, miks ometi inimesed tahavad sellise häälega laulda. Normaalse häälega ilusti laulda on ju palju ilusam. Oijah. Nooh, igal juhul ma pole veel alla andnud, sest asjatundlikumad inimesed ütlevad, et ehk pole ma lihtsalt veel head ooperit näinud. See on ilmselt ka tõsi.
  • muusikavideod- viimane ja täiesti hapupiimane. Kui mõtlema hakata, on muusikavideod väga kummalised asjad. Need situatsioonid, milles inimesed laulavad, on naljakad. Panime poistega pillid kusagil kalju peal püsti ja hakkasime laulma. Ärkasin hommikul oma voodis üles ja hakkasin laulma. Või tegelikult...võib-olla need situatsioonid polegi nii naljakad, vaid hoopis see, et laulvad inimesed lauldes kaamerasse vaatavad. Maitea, kummaline on igal juhul. Aga muidu muusikavideod on toredad.

Kommentaarid

  1. viimase punkti juurde: või siis need poisid (üldjuhul 5 või 4), kes korraga on nii suures armuvalus, et vähemalt 500 tüdrukut kodudes nutavad :D

    VastaKustuta
  2. Ah jaa... Ei tea, kui sa ükspäev kuulaksid ainult naisi laulmas, kas siis hakkaks sind mõni neist närvi ajama? :D

    VastaKustuta
  3. Ilusatest videodest soovitan: Lusine'i Two Dots
    Aga ainult sellel päeval, kui sa naishääli ka kuulad.
    Ja trõntrõn-kitarribändid ei ole ühesugused (kui sa just bläkk ja deff metalile ei viita selle läbi)

    VastaKustuta
  4. Kui ainult naisi kuulaks, siis ei hakkaks närvi ajama ma pakun. Sest ilmselt on selliseid päevi olnud ka. Mitte teadlikult küll.

    Jah,muidugi kitarribändid pole päris ühesugused, aga mina kohe ei saa neid hästi kuulata. On sellised noh. Ok, mõnda ikka vahel saan ka.

    Hehe, deff metal :D Väga lahe on niimoodi nimetada. Nagu kurdikstegev või midagi. Sest eks ta ju tegelikult ole veidi sellised toimega.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...