Otse põhisisu juurde

Piina mind, piina!

Näib, et kaldun viimasel ajal nimekirjadesse/tabelitesse kalduma. Mis seal ikka. Kurvad laulud tulevad nüüd. Üsna raske asi, mida ette võtta muidugi, kuivõrd mingi pool maailma lauludest on kuidagi õnnetud, aga ma võtsin, nagu ikka, oma tillukese muusikakogu põhjal. Tegelikult polegi eriti tilluke, umbes neljandik ruumist on mussi all arvutis. Kuid nüüd siis võimalike pisarakiskujate manu.

20. Keane - She has no time
19. Keane - Sunshine
18. Liisi Koikson - Väikeste asjade võlu
17. George Michael - You have been loved
16. Skin Dive - No more good Guys
15. Sia - Don't bring me down
14. Foo Fighters - Home
13. Tori Amos - Winter
12. Tõnis Mägi - Liivakell
11. Sia - Breathe me
10. Siiri Sisask - Mis maa see on
9. Sigur Ròs - The Nothing Song
8. Joni Mitchell - Both sides now
7. Bloc Party - Signs
6. Dave Gahan - Miracles
5. The Verve - The Drugs don't work (nagu varemgi öeldud)
4. Feist - Now at last (ja ma pole isegi ornitoloogiahuviline)
3. Craig Armstrong - Glasgow Love Theme
2. Doves - Ambition
1. Zemfira - Хочешь (pikaajaline liider)
Sildid:

Kommentaarid

  1. uitaja16. veebruar 2010, kell 13:23

    Tahab seda Liisi lugu :)

    VastaKustuta
  2. Truffe16. veebruar 2010, kell 14:40

    Saab selle Liisi loo :)

    VastaKustuta
  3. ma:li18. veebruar 2010, kell 17:30

    Zemfira looga täiesti nõus. mul järgneks leonard cohen ja bonzo (mõned lood) ilmselt.

    VastaKustuta
  4. Truffe18. veebruar 2010, kell 17:38

    Oo, Leonard, teda ma olen tahtnud juba ammu natuke lähemalt kuulata. Peakski:)

    VastaKustuta
  5. Mailit19. veebruar 2010, kell 09:13

    Võib-olla ma polnud vastavas meeleolus, aga mul ei tulnud ühegi puhul ühtegi pisarat. Mõnda ma ei suutnud lõpunigi kuulata, võib-olla on see mingi näitaja...? Enamasti tekkis nende lugude kuulamisel mu peas küsimus, et kas Kaisale läheb tõesti selline undav ulgumine peale. Aga kõige lähedasem sellele, mis mind võib-olla mingil hetkel nutma ajaks, oli see Love Actually Soundtrack, kuigi sõnadeta lugude puhul seda mul üldjuhul ei juhtu.

    VastaKustuta
  6. Truffe19. veebruar 2010, kell 13:36

    Just eelmises postituses kirjutasin, et läheb absoluutselt see peale: "Vaikne undamismuusika on hea- mina olen üks nende hulgast, kellele uina-muina ja soigumine tihti meeldivad."

    :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »