Otse põhisisu juurde

Piina mind, piina!

Näib, et kaldun viimasel ajal nimekirjadesse/tabelitesse kalduma. Mis seal ikka. Kurvad laulud tulevad nüüd. Üsna raske asi, mida ette võtta muidugi, kuivõrd mingi pool maailma lauludest on kuidagi õnnetud, aga ma võtsin, nagu ikka, oma tillukese muusikakogu põhjal. Tegelikult polegi eriti tilluke, umbes neljandik ruumist on mussi all arvutis. Kuid nüüd siis võimalike pisarakiskujate manu.

20. Keane - She has no time
19. Keane - Sunshine
18. Liisi Koikson - Väikeste asjade võlu
17. George Michael - You have been loved
16. Skin Dive - No more good Guys
15. Sia - Don't bring me down
14. Foo Fighters - Home
13. Tori Amos - Winter
12. Tõnis Mägi - Liivakell
11. Sia - Breathe me
10. Siiri Sisask - Mis maa see on
9. Sigur Ròs - The Nothing Song
8. Joni Mitchell - Both sides now
7. Bloc Party - Signs
6. Dave Gahan - Miracles
5. The Verve - The Drugs don't work (nagu varemgi öeldud)
4. Feist - Now at last (ja ma pole isegi ornitoloogiahuviline)
3. Craig Armstrong - Glasgow Love Theme
2. Doves - Ambition
1. Zemfira - Хочешь (pikaajaline liider)
Sildid:

Kommentaarid

  1. uitaja16. veebruar 2010, kell 13:23

    Tahab seda Liisi lugu :)

    VastaKustuta
  2. Truffe16. veebruar 2010, kell 14:40

    Saab selle Liisi loo :)

    VastaKustuta
  3. ma:li18. veebruar 2010, kell 17:30

    Zemfira looga täiesti nõus. mul järgneks leonard cohen ja bonzo (mõned lood) ilmselt.

    VastaKustuta
  4. Truffe18. veebruar 2010, kell 17:38

    Oo, Leonard, teda ma olen tahtnud juba ammu natuke lähemalt kuulata. Peakski:)

    VastaKustuta
  5. Mailit19. veebruar 2010, kell 09:13

    Võib-olla ma polnud vastavas meeleolus, aga mul ei tulnud ühegi puhul ühtegi pisarat. Mõnda ma ei suutnud lõpunigi kuulata, võib-olla on see mingi näitaja...? Enamasti tekkis nende lugude kuulamisel mu peas küsimus, et kas Kaisale läheb tõesti selline undav ulgumine peale. Aga kõige lähedasem sellele, mis mind võib-olla mingil hetkel nutma ajaks, oli see Love Actually Soundtrack, kuigi sõnadeta lugude puhul seda mul üldjuhul ei juhtu.

    VastaKustuta
  6. Truffe19. veebruar 2010, kell 13:36

    Just eelmises postituses kirjutasin, et läheb absoluutselt see peale: "Vaikne undamismuusika on hea- mina olen üks nende hulgast, kellele uina-muina ja soigumine tihti meeldivad."

    :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...
Postita kommentaar
Loe edasi »