Otse põhisisu juurde

Kujutlus 5. taliolümpia libedast jääst (tervitustega suurtele ütlejatele)

Ühel õhtul mõni päev tagasi, kui magama jääma hakkasin, kargas ei tea kust meelde põnev asi. Üks sportlane(keda praegugi käival olümpial näha saab), oli kusagil 8(?) aastat tagasi loetud soparaamatu üheks peategelaseks. Tähendab mitte päris nii, aga ta oli selle peategelase kujutiseks minu peas. Mõneti sobimatult tegelikult, sest raamatus antud tegelase kirjeldus ei vastanud sugugi sellele, milline ta päriselt välja näeb. Ohsa, ja praegu kirjutades meenub, et üks teine tähtis tegelane oli üks teine sportlane(keda praegu käival olümpial näha ei saa).

Nõnda hakkasingi mõtlema sellele. Kust see tuleb, millisena mingit raamatutegelast või kohta ette kujutame, miks mõnede puhul tekib kujutis ja mõnede puhul mitte ja miks kujutis tihti ei vasta sellele, mis ta kirjelduse järgi olema peaks.
Nagu eelnevast näitest näha, pole raamatu headusel asjaga vist seost. Ja kes neid seoseid üldse leida oskab, kõik tuleb kokkuvõttes lihtsalt üldpealkirja alt "From the mind of ...(sisesta siia oma nimi)".
Igal juhul toimub "Viplala" tegevus endiselt sugulaste köögis ja Axel(Alex?) "Maa õnnistusest" on ikka veel see Rootsi näitleja ühest sarjast, mida ETV kunagi näitas. (Praegu tegin kõige lahedamat rootsi keele hääldust, kui üles leidsin, mis tolle näitleja nimi on.)

Muus osas hakkasin mõtlema, et praegu on 5. taliolümpiamängud, mida ma mäletan. On kuidagi selline huvitav viis vanust arvestada vist. Suve omasid tuleb ka 5 meelde. Siit ka vastus Lambitu küsimusele: "Mäletate?" Suure tõenäosusega ei mäleta.

Lõpuvideo: Klassikud nimetaksid seda ehk lüüriliseks kõrvalepõikeks.

Kommentaarid

  1. See on päris naljakas. Ma kunagi juurdlesin raamatuid lugedes selle üle, miks kõik kohad, mida kirjeldatakse ja kus tegevus toimub, on piiratud nende kohtadega, mida ma ise tunnen. Nii häiriv kuidagi. Et ei suutnud tühjast kohast tegevuspaika luua, vaid lugu hakkas kuskil vanaema kodus vms toimuma. Kindlasti on mingi teooria selle kohta.

    VastaKustuta
  2. Jah, eks, alati on tuttavas kohas või tuttav inimene.

    VastaKustuta
  3. Loe kogu blogi, paris hea

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...