Otse põhisisu juurde

Kujutlus 5. taliolümpia libedast jääst (tervitustega suurtele ütlejatele)

Ühel õhtul mõni päev tagasi, kui magama jääma hakkasin, kargas ei tea kust meelde põnev asi. Üks sportlane(keda praegugi käival olümpial näha saab), oli kusagil 8(?) aastat tagasi loetud soparaamatu üheks peategelaseks. Tähendab mitte päris nii, aga ta oli selle peategelase kujutiseks minu peas. Mõneti sobimatult tegelikult, sest raamatus antud tegelase kirjeldus ei vastanud sugugi sellele, milline ta päriselt välja näeb. Ohsa, ja praegu kirjutades meenub, et üks teine tähtis tegelane oli üks teine sportlane(keda praegu käival olümpial näha ei saa).

Nõnda hakkasingi mõtlema sellele. Kust see tuleb, millisena mingit raamatutegelast või kohta ette kujutame, miks mõnede puhul tekib kujutis ja mõnede puhul mitte ja miks kujutis tihti ei vasta sellele, mis ta kirjelduse järgi olema peaks.
Nagu eelnevast näitest näha, pole raamatu headusel asjaga vist seost. Ja kes neid seoseid üldse leida oskab, kõik tuleb kokkuvõttes lihtsalt üldpealkirja alt "From the mind of ...(sisesta siia oma nimi)".
Igal juhul toimub "Viplala" tegevus endiselt sugulaste köögis ja Axel(Alex?) "Maa õnnistusest" on ikka veel see Rootsi näitleja ühest sarjast, mida ETV kunagi näitas. (Praegu tegin kõige lahedamat rootsi keele hääldust, kui üles leidsin, mis tolle näitleja nimi on.)

Muus osas hakkasin mõtlema, et praegu on 5. taliolümpiamängud, mida ma mäletan. On kuidagi selline huvitav viis vanust arvestada vist. Suve omasid tuleb ka 5 meelde. Siit ka vastus Lambitu küsimusele: "Mäletate?" Suure tõenäosusega ei mäleta.

Lõpuvideo: Klassikud nimetaksid seda ehk lüüriliseks kõrvalepõikeks.

Kommentaarid

  1. See on päris naljakas. Ma kunagi juurdlesin raamatuid lugedes selle üle, miks kõik kohad, mida kirjeldatakse ja kus tegevus toimub, on piiratud nende kohtadega, mida ma ise tunnen. Nii häiriv kuidagi. Et ei suutnud tühjast kohast tegevuspaika luua, vaid lugu hakkas kuskil vanaema kodus vms toimuma. Kindlasti on mingi teooria selle kohta.

    VastaKustuta
  2. Jah, eks, alati on tuttavas kohas või tuttav inimene.

    VastaKustuta
  3. Loe kogu blogi, paris hea

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...