Minul on nii, et kui ma olen mingis kohas esimest korda(võib ka teist korda, aga kindlasti mitte kümnendat) ja üldiselt on tegemist kohaga, kuhu ma ei usu end eriti tihti sattuvat, siis mõtlen, et huvitav kas ma siia veel kunagi satun või on see viimane kord. Ja mõnikord see ongi viimane kord, kuigi üldse mitte sel põhjusel, mida küsimuse esitamise hetkel tõenäoliseks sai peetud. Praegu mõtlengi, et ühte ilusat pruuni plaadikest ma ilmselt enam kunagi ei näe. Ilus plaadike on, ja õnneks praegu veel väga hästi meeles.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
CD-plaat? Keegi laenas?
VastaKustutaEi, seinaplaat oli tegelikult.
VastaKustuta