Minul on nii, et kui ma olen mingis kohas esimest korda(võib ka teist korda, aga kindlasti mitte kümnendat) ja üldiselt on tegemist kohaga, kuhu ma ei usu end eriti tihti sattuvat, siis mõtlen, et huvitav kas ma siia veel kunagi satun või on see viimane kord. Ja mõnikord see ongi viimane kord, kuigi üldse mitte sel põhjusel, mida küsimuse esitamise hetkel tõenäoliseks sai peetud. Praegu mõtlengi, et ühte ilusat pruuni plaadikest ma ilmselt enam kunagi ei näe. Ilus plaadike on, ja õnneks praegu veel väga hästi meeles.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
CD-plaat? Keegi laenas?
VastaKustutaEi, seinaplaat oli tegelikult.
VastaKustuta