Otse põhisisu juurde

Esimene lõik soovituslik, ülejäänud vabatahtlikud

Juba ammu mõtlesin seda, aga siia on läinud meelest kirjutada, et minu meelest sügisball on nii ilus sõna. Film on ka ilus ja raamatu kohta ei oska kommenteerida, aga sõna on kõige ilusam. Nii tabav lihtsalt.
Niih, see, mida tegelikult öelda tahtsin, sai öeldud, aga kuna ma tööl olen ja igav on ja sellist tunnet, et oma referaadikirjandust lugema hakkaksin, ei ole, siis saagu siia üks postitus.
Hommikul oli kool. Nagu mõnikord juhtub, juhtus minuga just täna see, et ülesärkamise hetkel kuulsin dušikardina häält ja siis solisema hakkavat vett. Nooh, pole viga, hea et selles korteris vähemalt WC dušiga samas ruumis pole. Ja seoses selle vannituppa kohe mittesaamisega tõestasin endale järjekordselt, et äratus oli pandud liiga vara, sest jõudsin oodata ja pärast oma asjad seal veel ära ka teha ja kooli jõudsin ka vabalt 5-8 mintsa liiga vara. Kena, järgmisel esmaspäeval proovime, kuidas 7.24 sobib.
Aga teemaks pidi tegelikult hoopis see olema, et hommikul, kui ma toast välja läksin, oli päike alles nii madalal, et majade akendel oli tema peegeldust tugevalt näha. Iik. Varsti keeravad kella ära ja siis on kotis ülestõusmine. Kena mitu aastat pole seda juba harrastama pidanud, eks ta masendav ole.
Pärast kooli, kui minu jaoks seega juba päev nagu kätte jõudnud oli, aga tegelikult kell mingi 10 alles sai, mõtlesin, et läheks Rahva Raamatusse. Nähtavasti oli mu samm liiga kiire, sest pläskussepandava peaukseni jõudes oli see alles kinni. Mis siis nüüd teha? Ähvardamas oli oht välja näha nagu meeleheitlik poodlemishull. Mõtlesin siis, et kõnniks mõne tagumise ukse juurde- aeg kulub, uksed avatakse jne. Noh, ja nii läkski. Ei tulnud puänti, lihtsalt selline jutt.

Kommentaarid

  1. oda, kas nad on nüüd selle rahvaraamatu kuhugi uude kohta kolinud, mis pläsku sisse käib või? tasku -> pläsku -> mingi vedelik?

    küll need tähed ikka maitsevad heast ;)

    VastaKustuta
  2. Aa, oi mul läks sassi. Ma mõtlesin selle lause peale, et pläsku käib tasku ja siis kuidagi tuli mingi lause välja, mis oleks pidanud vastupidi olema selleks et kehtida või midagi.

    VastaKustuta
  3. Sa siis ikka käid koolis? Magistris? :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...