Otse põhisisu juurde

Если бы знать, если бы знать!

Lõvi horoskoop Postimehes 22. septembril 2008:
Kui oled oma pärli kaotanud, siis tasuks see kas üles otsida või uue pärli järele haarata. Milline peab sinu pärl olema?

Ise lisaks kõigepealt küsimuse, mis/kes on minu pärl? Kas ma ise olen enda pärl? Tähendab, mina kui tervik. See poleks antud juhul vist päris loogiline, välistagem. Pärl on minu meelest üldse selline asi, mis leitakse. Seest-või väljastpoolt ennast? See tähendab kas sisemise abiga väljast või välise abiga seest? Kui pärl on väljaspool mind, kas ta siis, kui ma olen ta leidnud, saab minu osaks või jääb ikkagi mingiks natuke kaugeks imetlusobjektiks. Võib ka lähedaseks imetlusobjektiks tegelikult. Jah, see vist ongi. Ja kui mul on pärl, siis kas ma panen ta ehtekarpi ära ja imetlen üksi või näitan teda teistele ka? Uhkustades või tagasihoidlikult? Kas minu pärl on minu uhkus või on ta selleks, et mind esile tõsta?
Aga kui pärl on välise abiga seestpoolt saadud, siis on ta paratamatult minu osa. Väline abi saab olla kas pärli leidjaks või loojaks. Või kas loojaks ikka saab? Kas me juba sünnime kõigi(võib ka ainult ühe) oma avastamata pärlitega või tekib neid elu ajal juurde? Ja kui tekib, siis kas otseselt kellegi teise mõjul, st kas keegi teine on looja või olen mina ise looja?
Kui pärl oleks kes, siis kes ta oleks? Laps, armastatu? Vist ei nõustu, sest pärl peaks olema ideaalne. Eelnevat kahte aga näeme nii lähedalt, et ideaalseks ei saa nad jääda. Isegi meie silmis parimatel inimestel on ju halbu omadusi, mille olemasolu neid ideaalist distantseerib. Seega näib, et inimpärliks saaks olla ainult inimene, kes on piisavalt lähedal, et näha tema häid külgi, kuid piisavalt kaugel, et me ei näeks puudusi. Tuleb mõni selline inimene pähe? Seega, kas pärlid ongi pärlid ainult sellepärast, et me neid teatud distantsil hoiame, selleks et neid mitte kaotada?

***
Teatris käisin. Ugala "Kolm õde". Või noh, õigupoolest Tšehhovi oma ju ikka. Päristeater oli. Irina ja Olga ja Mašaga. (Pildi sain Ugala kodukalt.)

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...