Siia tahaks mitu lõpmatuse märki joonistada

Tahaks tantsida. Ma tean täpselt, millise tänavalaterna juures. Enne tuli üks laul ka, mille ajal mul see mõte üldse tuli. Laulu unustasin ära, tantsu ei unustanud.
Kleiti tahaks ka. Hästi ilusat sellist, mitte niisama kleiti. Kunagi kevadel juba mõtlesin, et tahaks, aga siis tundus, et kuhu ma lähen selle hästi ilusa kleidiga. Lõpetamiseks oleks ju nagu pooleldi olnud põhjust osta, aga siis ma mõtlesin, et see pole ikka päris see sündmus, mis kleidi teema oleks ja kuhu ma selle kleidiga siis pärast läheks. Ja nüüd ma mõtlen jälle ja ikka veel, et tahaks kleiti.
Olles selle lõigu ära kirjutanud, kargas pähe mõte, et siin võiks allegooriat näha, kui tahaks. Antud juhul pole vajadust, aga lihtsalt "tahan kleiti" kõlas nii, et võiks.

Kui ma ennist siia tuppa astusin, siis oli täpselt selline kuu nagu siin alguses. Alati, kui ma sellist kuud näen, tuleb see laul meelde. See on üks lemmiklaule Roxette'ilt mul ka muidugist. Aga jah, kuu on. Praegu passib seal kuuse taga, ma näen küll.
Ja teate, sügisel on ka õhk värske. Mitte samamoodi nagu kevadel, vaid külmemalt(mitte temperatuuri mõttes võiks vist isegi öelda) ja nii mõnusalt. Jah, vist ikka on nii, ei ole need leheläpa-aroomid.
Sügis on üldiselt kõige parem. Tugev külm tuul, mis lihast(parimatel juhtudel tundub et ka luust) läbi lõikab. Enesepiinajalik nauding mingi või lihtsalt püüd tõestada, et tuul puhub, aga pikali ei puhu.

Otsisin täna kõige kurvemat laulu, nüüd ta hakkas iseenesest mängima(suhvle võlud).