Otse põhisisu juurde

Sigmund või asi

Unenägude periood paistab taas olevat alanud. Ükspäev nägin Ingridi töögraafikut unes, täna nägin ühte kummalist söömaaja eelset aega ja lisaks veel midagi, millest suuremat osa ei mäleta, aga üks osa oli selline, et külitasin mingi järsaku serva peal, kui äkki tuli keegi mees(elus pole teda näinud) ja ütles, et ma ei tohi kukkuda. Mina vastasin seepeale, et ma siis ei kukugi, tõmbasin end serva pealt ära ja tegin enda kohta julgeid liigutusi. Äratus muidugi tuli kohe varsti, ei tea, kuidas see asi lõppes, kuigi võib spekuleerida. Igal juhul ärgates mõtlesin, et see oligi vist minu catcher in the rye. Aga see, miks ta täiesti võõras mees oli, on võib-olla sellepärast, et tegelikult sellist püüdjat ei saa olemas olla. Ja selle märgiks olin ma ju ka ise see, kes ennast serva pealt tasapinnale vinnas.
Sellega meenub, et oma kunagi tavapäraseid sõja- ja küüditamisunesid pole ma enam täitsa ammu näinud. Ilmselt on minu seisundis midagi muutunud, kuigi ise ei adu.

Kommentaarid

  1. Hehe,mul ka viimasel ajal päris huvitavad unenäod. Mõned ööd tagasi näiteks nägin,et sain kolmikud tütred ning sättisin igale eri värvi kivikese kaela,et ma lastel vahet teeks.

    Sõjaunenägusid nägin mina tihti umbes nelja-aastasena. Kui vanalt sina? Ei usu eriti,et nende nägemist saab mingi vanusega seostada.

    Aga mis puutub teemasse "unenägude mees"... Kunagi pubekana armusin ühte kutti,keda unes nägin, aga päriselus kunagi näinud polnud. Miskipärast nagu uskusin,et ehk on ta päriselt olemas, a´la et kuidas mu alateadvus sai mu unenägudesse täiesti võõra kuti tuua,eks. Heh....tegin veel ennustusi,et mis see kutt minust tahta võiks või minust mõtleb jne. Aga rohkem ma teda vist unes ei näinudki ja sain temast vist kergelt üle. Eks oli reaalsuses huvitavamaid... ;)

    Oijah...jäin teise blogis liiga pikalt seletama... :$

    VastaKustuta
  2. Ma mingi ülikooli ajal alles nägin seda sõjavärki.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"

"Preili Smilla lumetaju" on juba kaua olnud minu lemmikumaid raamatupealkirju. Tundub selline õrn ja romantiline. Aga on petlik. See pole mingi kaunis lugu. Krimilugu on. Ulmet ka ei välista. Smilla on 37-aastane Kopenhaagenis elav naine, kelle isa taanlane ja ema inuiti päritolu. Esimesed eluaastad on Smilla elanud Gröönimaal, siis ema surma järel arstist isaga Taani tulnud. Lume ja jää kohta on tal laialdased teadmised, mis (osaliselt) pärinevad ilmselt piisavalt varasest lapsepõlvest, et seda võikski rohkem lumetajuks nimetada. Lund lugeda on sama, mis kuulata muusikat. Kirjeldada, mida sa oled lugenud, tähendab seletada muusikat kirjalikult. Raamat algab sellega, et Smilla naabripoiss Esajas on katuselt kukkumise tagajärjel surma saanud. Smilla usub, et juhtunu oli kuritegu. Kogu ülejäänud raamatu ta uuribki, mis juhtuda võis. Esajase loo tagant koorub välja üks suurem lugu. Suht algusest hakkasin aduma, et see meenutab Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdrukut...