Praegast, kui ma tulin mööda natuke pimedat teed, mida valgustasid ainult sissekäiguuste kohal olevad lambid (või olid ikka tänavalambid ka?), mõtlesin ma, et ma vist tahaks olla selline inimene, kelle puhul igaüks ei saa aru, mida keegi teine minus näeb. Tähendab. Et kui mul on mõni sõber, siis keegi selle sõbra sõber näiteks mõtleb, et mida too sõber minus näeb. Sest tema ise ei näe. Aga näed sõber näeb. Ja sellepärast näeb, et ma kõigile ei näita, ainult valitutele. Ilmselt on see tugevas seoses minu oikuisalapärane-teemaga. Aga kõik see on vaid teooria, praktikas ei või päris kindel olla. Jah, tegelt see on natuke jama teooria, kaldub kokkuvõttes pessimismi. Aga samas mulle teooria meeldibki just sellepärast, et ta pole praktika.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar