Praegast, kui ma tulin mööda natuke pimedat teed, mida valgustasid ainult sissekäiguuste kohal olevad lambid (või olid ikka tänavalambid ka?), mõtlesin ma, et ma vist tahaks olla selline inimene, kelle puhul igaüks ei saa aru, mida keegi teine minus näeb. Tähendab. Et kui mul on mõni sõber, siis keegi selle sõbra sõber näiteks mõtleb, et mida too sõber minus näeb. Sest tema ise ei näe. Aga näed sõber näeb. Ja sellepärast näeb, et ma kõigile ei näita, ainult valitutele. Ilmselt on see tugevas seoses minu oikuisalapärane-teemaga. Aga kõik see on vaid teooria, praktikas ei või päris kindel olla. Jah, tegelt see on natuke jama teooria, kaldub kokkuvõttes pessimismi. Aga samas mulle teooria meeldibki just sellepärast, et ta pole praktika.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar